Elu ja kunst: USA - 21. juuni

NB Vabandan piltide ebaloogilisuse pärast, aga püüdsin need täna kiiruga ülesse panna.

Svenil on sünnipäev. Palju õnne, Sven!

Las Vegase päev siis. Alustasime sellega, et magasime ulatuslikult sisse ning suundusime sööma. Saime nö. Rootsi lauas süüa. Nende nimetus sellele küll on buffet.

Juba eelmine päev olime tahtnud minna Statosphere’i torni, kus pidavat avanema parim vaade Las Vegasele (üle 800 feeti ehk 244 meetri kõrgusel). Seda see ka oli, kuid päeval, mil hotellikülalised said tasuta minna, oli äärmiselt igav vaade. Ükski tuluke ei säranud ja kõik oli plain. Aga käisin ära torni tipus olnud atraktsioonil X Scream, mis kujutab endast väikest rongi ja rongialust, mis ulatub 45 kraadi all üle ääre.Väga kaugele üle ääre see ei lähe, kuid ikka nii, et terve rong ulatub välja. Nad lasevad su esiteks sellise nurga alla ning siis lasevad rongil järsult teise serva sõita. Ootasin natuke hirmsamat kogemust, kuid asi oli piisav arvestades seda, et ma kõrgusi kardan.

Kuna Las Vegas boulevard on kohutavalt pikk, otsustasime selle esiteks autoga läbi käia. Lihtsalt hämmastav, mille peale inimmõistus tuleb. Seal on tohutult palju temaatilisi kasiinosid ja hotelle alates Paradise Islandi piraaditemaatikast ja lõpetades Luxoriga, kus asuvad pseudosfinks ja –püramiid. Liiklus ise on muidugi väga kummaline igal pool Ameerikas. Las Vegases esinesid mustad ülekäigujooned, mida ei saanud üldse aru, kus need on ja osad valgusfoorid kehtivad vaid siis, kui sinna alla on riputatud silt: „Go only if green”. Nii ootasime ühte pööret mingi 5 tsüklit kuni tagant tuututamise peale siiski tegime punasega tagasipöörde. Parkisime auto natuke illegaalselt Rooma teemalise hotelli parklasse ning asusime jubedas kuumuses mööda tänavat astuma.

Igal pool olid temaatilised atraktsioonid ja iga hotell sisaldas endas veel temaatilisi vaatemänge ja sisustusi. Kõige uhkem oli Foorumi hotelli hiiglasuur purskkaevukompleks (vist suurim omataoline maailmas), kus on laineliselt paigutatud mitu purskkaevu otsikut vee sisse. Iga poole tunni tagant tõusid need veest välja ja pillutasid vett muusika järgi erinevates suunades. Vahest kaarjalt, vahest pritsides oma 10 korruse kõrgusele. Kogu asi kestab u. 5 min ja võtab vist ropult energiat, aga noh, raha neil on.

Ka sisustus on igasuguseid kujude koopiaid, mis näevad välja nagu päris. On palju sambaid, purskkaevukesi jne. Bellagio saalis olid aga väga nunnud maalapikesed vett sülitavate põõsastega, route66 bensiiniautomaadiga, vana autoga, roosidest tehtud hekiga, lilledega kaetud vaaterattaga jm.

Kuna olime kuumusest juba väsinud, läksime hotelli basseini ujuma, mis asus hotelli 8. korruse katusel. Seal oli vesi küll jahe ning madal, aga sai mängida korvpalli ning võrkpalli vee sees. Piirdusime siiski põhiliselt peesitamisega.

Läksime õhtul uuesti välja ning sattusime ka teiste temaatiliste sisustuste juurde nagu Veneetsia hotell, mille fassaad on Doodžide palee. Väljakul asuvad ka mitmed imelised põõsad ning suur kellatorni sarnane hoone. Sees olid hämmastavad imeilusalt maalitud laed, aga kõige rohkem üllatas tõeline Veneetsia tänav. Nimelt avanes kanali sarnane tänav, kus mõlemal pool asuvad mitmed kallid poed, vees sõidavad gondlid gondlimeestega ning laes ilutsevad liikuvad pilved. Tegelikult need ei liikunud, aga need olid kuidagi mitmekihiliselt sinna projekteeritud, et liikudes tundusid need ruumilised NING isegi liikuvad. Kui välja arvata helesinine basseinivesi, väga puhtad tänavad, fakt, et veneetsias ei jookse kanali ääres niimoodi tänavad, vähem arv turiste, liikumatud pilved ning väikesed „majad”, oli see üsnagi sarnane sellele, mida ma kogesin 3 aastat tagasi Veneetsias.

Edasi liikusime Caesarisse ehk siis uuesti üle tee asuvasse Rooma temaatikaga hotelli, kus Foorumi saalis kohtasin esimest korda kaarjat eskalaatorit, aga ilus oli. Jõudsime just sel hetkel ka „liikuvate kujude” saali, kui show pihta hakkas. Ootasin midagi eriti vinget, aga see oli äärmiselt igav. Põhimõtteliselt hakkasid saali keskel olevad purskkaevukujud puiselt liikuma ning rääkisid Dionysuse veinipidudest. Samal ajal projekteeriti laseriga suhteliselt mõttetuid väikseid kujutisi lakke.

Kuna isaga juba pikemat aega olime silma peal hoidnud New York-New York hotelli roller coasteril, mida me autoaknast olime näinud, suundusime ka selles suunas. Kahjuks oli Caesari hotelli piirkond nii pikk, et sinna andis kõndida. Nälja tõttu hüppasime läbi Harley Davidsoni kohvikust, kus kettide otsas sõitsid möödakohvikut ringi Harley Davidsoni mudelid. Ka seintel oli igausugu plakateid, särke ja muud träni. Toit siiski burgerid ja muu sarnane, aga lahe oli majapidamispaberi rull laua peal, mis tuletas väga meelde kodu.

New York-New York on samuti ikka väga üles töödeldud temaatikaga hotell. Nimelt on selle juures u. 5 korruseline Vabaduse samba koopia ning kasiinosaalis on mitmes kohas Marilyn Monroe stiilis kleiti tuule eest hoidvad Vabadusesambad. Saalis on New Yorgi tänavaid kopeeritud miniatuursete, kuid siiski kõrgete New Yorgi majadega.

Sissepääsu raudtee juurde andis natuke otsida, aga leidsime üles ning see viis läbi laste mängupõrgu: sajad Arcade mänguautomaadid, kus lapsed said oma raha maha mängida. Raudtee peale oli jube pikk järjekord ning pilet lausa 12,5 dollarit, aga tundsin, et asi on seda väärt. Ja oligi, raudtee läks esiteks VÄGA kõrgele, tõsiselt kõrgele ning asus sealt siis alla laskuma. Sõit oli üsna pikk ning tee peale jäid mitmed järsud kurvid, surmasõlm ning „kruvi”, kus rong läks tagurpidi. Viimane oli minu jaoks sõidu kõige rõvedam hetk, sest ma ei osanud seda ette aimata. Maha astudes oli tunne, et teeks seda rada veel ja veel, kui raha ja aega oleks...

Edasi hankisime juba takso, sest väsimus võttis võimust. Imelik oli see, et taksod väldivad Las Vegas boulevardi justkui iga hinna eest, juba esimene Aasia päritolu (väga väga kummalises Araabia taolises keeles rääkis) taksojuht viis meid hoopiski kiirteed pidi kohale, kuigi meie hotellist oleks järgmise hotellini olnud vaja vaid sama tänavat pidi edasi minna. Seega küsisime teiselt taksojuhilt, kes nüüd oli juba Aafrikast pärit, et kas nii on siis kiirem? Vastuseks oli „A hundred percent faster.”, mis siiski veenis meid.

Öösel vaatasin ma jälle The Late Late Showd ja jäin kaua ülesse. Pole ime, et nii palju sisse magan..