USA - 20. juuni

Esiteks, palun väga vabandust, aga meil on siin pidevalt sisse magades väga kiireks läinud ning vahepeal ei ole hotellides nett tasuta. Ei raatsi enam raha kulutada. Seega on postitused hetkel veidi puudulikud ning hilinevad. On küll juba 22. juuni, aga postitan 20. juuni asju. Vabandan selle pärast, aga nojah. Kiire on.
Ütleks vaid ära, et Las Vegas on üllatavalt nauditav ning VÄGA hämmastav, palav on, kanjonid on võrratud ning Sven, palju õnne.
Muide, tungivatel soovidel ma siin olen katsetanud asetada pilte natuke paremini tekstiga, aga blogspot on rõve selliste asjade jaoks, nii et vabandan, kui väga ajuvabad pildipositsioonid on.










Palav. Issand, kui palav. Kompensatsioon külmetatud päevade eest. Hommikul, haaranud sisse paar võileiba ja klaasi apelsinimahla, asusime teele ranna pole, ette ruttu ära ujuda ja edasi liikuda. Kohalik rand tundus kuidagi külm ja seal oli vetikaid rohkem, vees olid enamuses vaid kalipsokostüümidega surfarid. Mõtlesime, et tark oleks liikuda eilse ranna poole, mis on mõnikümmend kilomeetrit põhja pool (USAs on paarkümmend kilomeetrit sama köömes vahemaa nagu Eestis 5 km, kõik ongi suurte vahemaade taga). Tee peal kohtasime Malibu randa, mis aga oli 10 dollarilise parkimisega. Rõvedalt kallis. Seega otsustasime liikuda siiski vanasse heasse Zuma beachi.
Ujumine oli taas kord alguses raske, ma kiljatasin nagu 7-aastane plika, kui mõni suurem laine keha märjaks kastis. Ometigi oli ujumine fantastiline, sest lained on Californias võrratud. Üks hetk oli siiski täis paanikat. Vaadanud lapsepõlves lõpmatult palju Baywatchi, mäletan, et ka seal oli paar haid. Ma küll reaalsuses ei viitsinud välja uurida, kas seal rannas neid isegi VÕIKS olla, aga teadvusesse jätsin võimaluse. Nii vajus mul süda merepõhja, kui nägin u. 50 m kaugusel uime. Alguses ma arvasin, et nägin viirastust, aga ei, see tõesti oli seal. Ma haarasin ema käest kinni ja kaame näoga paaniliselt pobisesin: „Issand, hai, lähme ruttu!” Nägin, et ka teised rannas ja vees jäid seisma ning näitasid näpuga. Siiski, ma tulin ruttu mõistusele ja järeldasin, et see on delfiin, sest haid niimoodi ei liigu (delfiin liigub ju laineliselt, vahepeal vee all ja vahepeal vee peal). Ometigi väike ettevaatlikkus jäi, kui jälle suuremale lainele hakkasin lähenema.
Edasi startisime Las Vegase poole ja peatusime oma reisi kõige lõunapoolsemas punktis San Bernardinos (oli vist selline nimi, ma pole kindel), kus otsisime toidukauplust, et autosse süüa ja juua kaasa osta. Lõpuks leidsimegi Wal Marti ning autost välja astudes kogesime esimest korda rõvedat kuumust. Õnneks poe sees oli jahe. Ja seal ongi poodides kõik suur, mitmeid asju ei müüdagi üksikult, vaid suurtes 8- või 12-s pakendites. Kõik ikka selleks, et inimesed hästi kasvada saaksid ning seda nad on ka teinud. Probleemiks on neil vaid see, kuidas oma suurt keha uuesti poodi vedada. Aga kõik on väga odav ning peale toidu ja söögi ostsime endale ka riideidki (4 dollariga 8 pudelit Poweradei? Pole paha.)
Edasi liikusime mööda kõrbe, kus polnud midagi vaadata peale igava maastiku: suured lagedad helepruuni tolmuga kaetud väljad, kus kasvavad üksikud kuivad põõsatutid ning taamal on keskmise suurusega pruunid mannetud mäed.
Huvitavamaks läks Nevadas Las Vegasesse jõudes, kus veendusin, et Ameerika siiski on neoonsiltide maa. Igal pool oli näha lõputult tulesid ning kirevaid hotelle, meiegi hotell palju alla ei jäänud. Peatusime suures 24 korruselises hotellis Stratosphere, mille pindala ise oli vapustavalt suur ja külge oli liidetud veel Las Vegase kõrgeim ehitis: üle 800 feeti kõrgune teletorni sarnane asi, mille tipus oli veel 3 lõbustusatraktsiooni ja külje peal ilutses TOHUTU telekaekraan, kus tuli pidevalt sama õudsat reklaami. Nimelt olid mingid tüübid tulnud ideele panna erootikatantsijatele vampiirihambad külge ning panna show nimeks „Bite” vampiirilaadses kirjas loomulikult. Vau, väga geniaalne! Bravo! Õnnitlen originaalse show loomisel.
Esimest korda kohtasin Valet süsteemi, kus on hunnik jooksupoisse valmis sinu autoga kuhugi sõitma. Aga nad tõsiselt jooksid kogu aeg ning ka üksteisele võtmete viskamise olid teinud stiilseks visates neid väga osavalt suure kaarega ja jooksu pealt. Hotelli alumine korrus vaid kasiino ongi. Suur suur kasiino, kus sajad inimesed istuvad töllakil nägudega automaatide taga, raha ühes käes ning kang teises. Hotelliruum ise oli 16. korrusel, maja 4. osas ning koridori lõpus ruumis number 39. Seega toa number oligi 41639. Vaade on linna peale. Las Vegas ise on üsna keskmise suurusega linn, aga see põhitänav, mis sellest läbi jookseb, on vapustav, sest see on vaid hotellide ja kasiinodega ääristatud.
Otsustasimegi minna natuke tänavale uurima, kuidas elu on. Palav on. Kohutavalt palav olgugi, et kell oli 10 ja taevas süsimust. Elu oli vaatamata sellele väga vilgas: inimesed sagisid tänavatel, mõned kerjasid taksoraha peale kasiinos kaotamist ja kõik sildid ning tuled tänaval vilkusid. Neid silte oli PALJU. Kõndisime mööda ka pulmakabelist, mille kõrval asus kohe tuxedo- ja pulmakleidipood. Kõndisime mööda mingist Nascar Cafe majast, mille külje peal jooksis Ameerika raudtee. Järsku tuligi majast kohutava kiirusega välja üks rong, tegi surmasõlme, sõitis mõnda maad edasi, aga mõne aja pärast tuli tagurpidi tagasi. Otsustasime isaga asja ära proovida, ema palju raputamisest ei hooli. Üks kord maksis küll 10 dollarit, aga asi oli seda väärt. Küige rohkem ehmatas äraminek, mis oli vapustavalt kiire ja hetk, kui sa said aru, et sa teed sama põrgu kohe tagurpidi läbi. Tõesti lahe. Edasi me palju ei viitsinud kõndida ning läksime hotelli magama. Kõige lahedam on see, et seal tulevad õhtul väga head saated. Nimelt vaatasin mina The Late Late Showd (vist oli selline nimi) ning nojah, lõbus oli. Hangi või endalegi telekas oma tuppa otse voodi ette.





Kiirteel kiire vaade Las Vegase hotellidele.