USA - 18. juuni

Söögiks kartulikrõpsud, joogiks Dr. Pepper ning juhatajaks grammatikavaene GPS seade asusime Pismo Beatchist teele Los Angelesi suunas. Ilm oli ikka väga rõve, igal pool udu ning temperatuur üsna külm. Hakkas ikka kurb küll, sest palme on, aga ma olen alati eeldanud, et palmidega kaasneb ka soe ilm. Peale mõnda aega mööda merd liikumist pöörasime sisemaale, kus läks ilm järsult soojaks ning peale mäeahelikust möödumist kadus ka udu. Nimelt tekitasid ookean ning lähedal asuvad mäed üsnagi suure pilvekogumiku.
Sisemaa oli üpriski igav: laiad tühjad väljad, mis vaheldusid põldudega. Kuigi see, mida põldudel kasvatati oli küll huvitav. Nimelt oli see üks suurimaid veinipiirkondi maailmas. Kokku käisime kolmes erinevas wineris, millest kahes maitsesime ka erinevaid veine. Haljastus oli fantastiline: mitmed värvilised põõsad, puud ning lilled olid sobitatud omavahel äärmiselt hästi. Ka veinid maitsesid üsna huvitavalt.
Sealt edasi juhtisin kusagil 15 min autot mina, kuna liiklus oli väga hõre. Automaatkäigukast on oivaline. Paned lihtsalt käigu sisse ja sealt edasi mängid piduri ning gaasiga. Pealegi oli auto väga hea vedamisega. Lausa lust oli sõita heas korras Ameerika teedel ning lihtsalt kruisida. Kaua see kesta ei saanud, kuna asi oli ebaseaduslik nind isale meeldib sõita.
Varsti jõudsime Santa Barbarasse, kus pidavat olema head kohad shoppamiseks. Riided olid tõesti odavad (need. mis butiikidest polnud) ja ma sain endale ühe peavõru ning 2 paari teksaseid (lõpuks ometi!). Aga kohe peale toidu ostmist läksime edasi.
Nautides uuesti mägesid, jõudsime jälle mere äärde ning otsustasime peatuda. Otsisime endale esimese Inni, mis oli küll üsna kallis, aga otsustasime väsimuse tõttu sellise kulutuse teha. Tuli välja, et olime otse Zuma beachi juures, mis on väga soovitatud rannas käimiseks.
Õhtul sõime kohe juures olevas Pizza restoranis, kuhu oli väga raske pääseda. Vaadates, kui lähedal see on, läksime jalgsi, mis oli ilmne viga. Juba pikal sissesõiduteel alla kõndides imestasime, kus jalakäijatele ala on. Jõudes suure tee äärde saime aru, et jalakäijaid polnud sinna kunagi planeeritudki. Nii saime vaid surma trotsides autode vahel joostes lõpuks söögikohani jõutud. Mitte ühtegi jalakäijale mõeldud rajakest. Uskumatu.
Olles juba ära harjunud väiksemate portsudega, saime taas uued pirakad portsud. Mina lasin pool oma pizzat kaasa pakkida. Toit oli küll väga hea. Kuna peale toidu lõpetamist oli päike juba loojunud, andsime alla ja loobusime randa minemisest, et ilma kõnniteeta tundus sinna kohale jõudmine veidi riskantne, nii seiklesime hotelli tagasi.
Mina vaatasin õhtu otsa Family Guyd ja Seinfieldi telekast. Oeh, ei imesta, miks siin nii palju telekat vaadatakse. Siin on kõike!