USA - 12. juuni

Mul on lennujaamadest villand. Vähemasti siselennud on jamad. Pidime veetma ilusti 1,5 päeva Columbias, tundus küllalt. Aga oh ei, asjad läksid palju halvemini. Juba kell pool viis ärkasime New Yorgi hotellis ülesse, pakkisime asjad ning läksime takso peale. Olime varakult kohal ja puha, sest teadsime, et JFK lennujaamas läheb kaua aega. Läkski. Pakkide ära andmise järjekord kogu aeg nihkus ning seal läks kokku poolteist tundi. Sõime ka kõige rõvedamat hommikusööki: Burger Kingi mingid friteeritud kanaasjad. See oli kallis, närune, rasvane ning rõve. Läksime väga vara kohale värava juurde ja siis hakkas lendude edasi lükkamine. Pidime olema kell 9 lennuki peal, et saada Columbusesse (Ohios), mõtlesime, et teeme kahe stopiga, saab odavamalt ja aeg sobis. Lennuki väljumine venis siiski poolteise tunni kanti ning nii jäimegi maha teisest lennust St Louisi. Meile vormistati teise lennuki aeg, mis läks mitmeid tunde hiljem välja, aga tundus veel mõistlik (pool neli vist). Saime stand-by kohtade peale ning läbi õnne isegi 2 vaba kohta saime. Nii jäi isa maha. American airlinesi väikese lennukiga kohale jõudnud, saime teada, et isa on hoopiski Detroidis juba ja ootab teist lennukit St Lousi. Kell oli siis juba 5. Kohtusime sugulase Enega, kellega sai emotsionaalselt kallistatud. Ta sai taas kord eesti keeles rääkida üle aasta aja. Läksime natuke aega surnuks lööma lennujaama, aga vaadates, et isa lendu lükatakse veel edasi, läksime u. 200 km kaugusele Columbiasse autoga. Ene mees Michael pidi hiljem mu isale vastu sõitma.
Liiklus on väga imelik, märgid on põhiliselt tekstid, joonte reeglid on erinevad ning liikluskultuur on kummaline. Aga kiirteed on suured ning (ülla ülla) kiired. Jõudsime võrdlemisi kiirelt kohale. Tee peal rääkisime Putinist, Eestist ja muidu eluolust. Hämmastasid ning äärmiselt suured reklaamtahvlid tee ääres. Need on umbes iga 100 m tagant ning 3 korda kõrgemal kui meie tahvlid. Mõttetud majutus-, rendi-, toidu-, restorani- ja muud reklaamid. Ene rääkis, et nendele küll korraldati allkirjade kogumine, et need ära korjata tee äärest, aga suurfirmad astusid vastu ning asi ei läinud läbi.

Kohale jõudes sõime kohalikus söömiskohas. Kõik tänavad olid nii rahulikud, tunne, et kuritegevust selles kohas ei eksisteerigi. Kõik majad oli kahekordsed peale mingite avalike tähtsamate hoonete ja väga palju autosid seisis tee ääres. Igal ristmikul oli valgusfoor ja veel selline, mis loeb sekundeid sulle, kui palju aega on jäänud punaseni. Ilm oli väga soe ning kõik ideaalne. Ka Ene kodu oli fantastiline: suur, avar, vaibaga põrandal, paljude maalidega (ta ema maalis vabal ajal) ning tubadega. Isegi suur terrass ja imeilus aed oli. Kõik oli puudega ümbritsetud. Siiski hilja oli, nii et me läksime vara magama. Natuke enne magama minekut rääkisime veel USA poliitikast ja muust. Ene rääkis, et Bush siiski on kõige hullem president üldse ja tema on Hillary poolt, sest Hillaryl oleks selleks kogemust ja tal on head seisukohad.

Isa ja Michaeli tuleku magasin ma maha, aga olin vaimustuses oma toast, olin täiesti omaette ning oma vannitoaga. Pealegi oli mul hunnik ilusaid fotosid Ene lastest ja vanematest riiuli peal, mida vaadata.

Aega surnuks löömas ehk joonistamas Columbuses.

Taaskohtumine.