Elu ja kunst: USA - 13. juuni

Columbia on fantastiline või nagu Ene ütleb: jumalik. Kui soovid rahulikumat, tasakaalukamat ning privaatsemat elu, on see kindlasti õige koht. Inimesed on väga sõbralikud ning on igati valmis sinuga vestlema. Ene viis meid oma töökohta, kus lastele antakse privaattunde erinevates ainetes. Seal vestlesin pikalt ja laialt Ene töökaaslase Tomiga, kes õpetab matemaatikat ja füüsikat ning ta naine on jaapanlane. Käisime ka Michaeli arendatud Life Science koolihoonet vaatamas. See on imeilus! Aatrium on hiiglaslik ning tehnika laborites viimase peal. Nad pidid 6 nädala pärast ka mingi hiiglasliku skulptuuri sinna püstitama.
Üleüldine keskkond oleks seal ülikoolis käimiseks super. Kohtusime poes ja ühe naisega, kes kuuldes minu päritolust ja huvidest, ütles, et „She would love to have me there.” Oh jah, suur kiusatus on minna Columbiasse...

Vaatamisväärsustest käisime veel Ene vanemate kodus, kus on hiiglasuur aed. Mingil põhjusel suutsin vaid sellele mõelda, et seal oleks super jalgpalli mängida. Väljak on TOHUTU. Ka maja on ilus, aga hetkel tühi.

Järgmisena käisime ka ühes avalikus aias, mis oli imeilus oma ulatuslike lillepeenarde, puude, kujude, ojakeste, kosekeste ja teedega. Keskel oli ka vana kool, kus olid pingid igale vanuseastmele. Kõik ühes klassiruumis seega nii umbes 24 kohta. Pargivalvur oli väga eakas ning pani vaid imestama, et keda tema enam korrale suudab kutsuda? Aga hästi ilmestas ta küll pargi vanemat õhkkonda.

Õhtul käisime viiekesi (mina, mu vanemad, Ene ja Michael) mullivannis, mis asus õues. Pesukarud jälgisid meid väga pingsalt. Fantastiline on olla soojas vees ja ka soojas õhus.

Õhtusöögil rääkisime muidu poliitikast, ilmast, elust... Kuigi olime linnas, nägime naabermaja juures ühte kitse jalutamas. Hämmastavalt ilus koht. Kurb, et nii vähe aega Columbias saime olla...