USA - 11. juuni

Nii, nüüd on mul lõpuks ometi tekkinud tasuta internetiga Tomo! hotellis aega ning ma posititan järjest mitme päeva sissekanded. Vabandan, kui on imelikud kirjavead, aga ma ei viitsi praegu eriti üle lugeda.
NB! Panen ka vanematele postitustele pildid juurde, nii et vaadake kindlasti!

Hommik algas varakult, sest päeva esimeseks punktiks oli käia vaatams Liberty sammast. Saime bussituurile, mis oli ekspresslinn ja meid pandi maha Indiaani kultuuri muuseumi kõrvale, kust saime ruttu parki ja sealt praamile. Järkekord oli tohutu, turiste oli ikka lõpmata palju. Ka turvakontroll oli üpriski range. Aga ilm oli soe, taevas ilus ning suur rahvahulk väga ei häirinud. Pääsesime siiski reelingu juurde piltide võtmiseks.

Saare peal oli rahvast nii laiali hajunud, et mõnus oli liikuda. Kuju on mulle alati nii suurena tundunud, aga nüüd oma silmaga nähes tundub see üpriski kökats. Sellegi poolest väikeseks Liberty kuju kutsuda ei saa. Kuju sisse me siiski ei saanud, sest piletid olid piiratud ning juba reserveeritud. Tõenäoliselt turismigruppide poolt. Aga väga kahju ei olnud, saime pildistada kuju ennast, linna ning ümbruses olevaid esemeid nagu hiigelsuurt lipuvarrast USA lipuga. Tagasi tulles jäin ma tekil magama, ning nüüd on mul kaks punast õlga. Õnneks väga hullusti ei läinud.

Käisime juba mandril olles indiaanlaste kultuuri muuseumis, mis oli hiigelsuur ja ekspositioonid olid ilusti laiali pillutud, et kuidagigi täita ruumi. Esemed olid tõesti imeilusad ja käsitöö oli hämmastavalt peen. Millegi pärast hämmastasid mind siiski kõige rohkem tualetid, mis tegid kõike automaatselt. Isegi seep tuli automaatselt. Kui nad juba nii laisad on, miks nad siis ei leiuta masinat, mis nende eest püksidki alla tõmbaks ja potile paneks istuma?

Edasi läksime me bussi peale ning Hiinalinna, kus on kõige tähtsam osa kauplemine. Poodides võid sa 20 dollari eest pakutud asju ka 7 dollari peale saada nagu rääkis giid. Oleneb müüjast ja sinu kauplemisoskustest. Ise hindan oma oskusi nulli lähedale, sest olen liiga viisakas inimene selle jaoks. Nii kukkusingi ma esimene kord läbi minnes naisele pakkuma 4 dollarilise võtmehoidja eest 3 dollarit, mille peale ta raputas pead ja pobises veel midagi 3.50 kohta, kuid mul rohkem niikuinii polnud. Hiljem sai siiski mitmelt asjalt mitu dollarit maha.
Söömas käisime Tai/Malaisia/Hiina söögikohas, kus teenindas meid omanik isiklikult. Ta isegi valis meie maitse järgi toidud välja, aga seda vist selle pärast, et tal oli kiire. Kuid toit oli hea, hinnad suhteliselt odavad ning väljudes tegi isa minust ja omanikust restorani taustal veel pilti.

Peale söömist käisime restorani omaniku soovitusel veel Buddha minitemplis, mis oli vaid üksik ruum täis viirukeid, maale ja muid asju. Annetuspilusse Buddha kuju all pistsime dollari.

Peale rõvedalt pikka jalutuskäiku tellisime me siiski takso, sest seekord ei olnud keegi selle poolt, et sadat meetritki edasi kõndida ja läksime Macy’sse, mis peaks olema suurim kaubamaja USAs. Kallis on ta ka. Paljud asjad olid mõttetult üle hinnatud ning minnes hiljem Daffy’sse, leidsin ma samasuguseid riideid odavama hinna eest. Ometigi on poed üksteisest vähem kui 100 m kaugusel. Riideid ostsime me nii mõningaid juurde ja siis läksime hotelli, et ennast järgmiseks päevaks välja puhata.

Koos emaga Liberty kuju ees.

Wall streeti pull, keda kõik esiotsast näppida tahavad, et see neile börsil õnne tooks.

Hiinlasest(?) restorani omanik ja mina.