Elu ja kunst: USA - 14. juuni

Hommikul vara alustasime sõitu St Louisi lennujaama. Pidime lahkuma juba kell 6. Aga lennujaamas polnud meil kunagi varem niiii sujuvalt läinud, hämmastavalt kiire oli kõik. Nii saime vaid värava juures mõnda aega oodata. Lend California poole oli imeilus. Alguses kesktasandiku kohal polnud midagi vaadata, aga paari tunni pärast välja piiludes nägin vist Coloradot: mäed ja lumised tipud. See oli kõik fantastiline. Lennu ajal näidati filmi Breach, mille kohta ütleksin, et üpriski normaalne. IMDB järgi uus film.

San Fransisco lennujaamas uksest välja astudes kutsus isa enda juurde mingi ülikonnas mees, kellel oli must Lincoln seismas kohe tee ääres ja ütles, et 45 dollariga viib kesklinna. Isale pakkumine meeldis, aga meie suure kurtmise peale me seda siiski ei võtnud. Juba New Yorgis hoiatati, et ise hakanud mustad taksod on ebaausad ja küsivad rohkem raha. Saime takso peale, kus oli üpriski halva inglise keelega rääbakas patsiga hiinlane. New Yorki sobiks ta ideaalselt. Aga Estonia kohta tema polnud kuulnudki, isegi Finlandi peale ei reageerinud, nii et jätsime ta rahule.

Linnas jõudsime hotelli, mis oli i-de-aalne. Jaapani linnaosas Jaapani hotell. Nimeks Hotel Tomo! Fuajees on lahedad mustrid, mänguautomaat, 3 ekraani, mis näitavat animet ja Jaapani filme ning lahe personel. Koridor on mustriline ning värviliste ustega, meile sattus roosa. Tuba ise on rõõmsate maalingutega, meil on kits seina peal, siin on veel suur telekas, suured voodid, lahedad mööblid ning veel huvitavaid mustreid nagu puidumustriline vaip. Minu lemmik hotell raudselt.

Linna peal me palju ei teinudki, läksime kohe bussi peale ning sõitsime Union Squarei juure, kus palju polnud vaadata. Hunnik palme, lagedat välja, pinke ning üks kuju. Aga ostsime Cable Cari (need köie abil veetavad unikaalsed vaguni moodi asjad, kuhu hüpatakse peale) passid ning sõitsime mere äärde välja. Tänavad on siin metsikult järsud. Kogu linn on ju mäe otsas, aga samas korrapärane. Nii ongi järsud tõusud, aga ristmikud on tasasel pinnal. Selle tõttu ei ole ka suuri limusiine lubatud. Ometigi mõningaid limusiine liigub. Rattad on kõigil parkijatel keeratud teeserva suunas juhuks, kui käsipidur katki läheb või midagi, sest nad kõik on kallaku peal. Sellises kohas ma küll külgboksi ei tahaks teha... Nägime kusjuures veel seda ka, kuidas mingi naine kallaku peal mehele sisse pani. Imelik oli see, et nad oli kallakust üles sõitmas ja juba seismas punase taga. Ju siis naine veel õppis, kus asub pidur ja kus asub gaas. Sidurist pole enamus siin kuulnudki.

Rannas on hunnik turistilõkse ja kerjuseid, kes esinevad, et elatist teenida. Juba kaablirongi juures laulis üks mustanahaline Hello Dollyt. See võttis mul naeratuse näole ja ma andsin peaaegu, et dollari. Muidu on palju kalleid söögikohti ja ühes kohas asub ka hunnik merilõvisid. Ilm tundus algul üpriski soe, aga ranna ääres hakkas aina külmemaks minema. Lõpuks me juba lõdisesime. Meid hoiatati hotellis, et õhtul tuleb San Fransiscole udu peale ning siis on külm. Palju rohkemat ei viitsinudki teha ning asusime teele hotelli. Kusjuures VÄGA palju oli haigelt pakse inimesi. Noh... Tõsiselt pakse inimesi. Neid, kes käivad oma riideid ostmas XXXL poest. Vahepeal kõndisid mööda terved suured pered sellise suurusega. Siiski, tegemist ei olnud kohalikega, vaid turistidega USA sisemaadelt.

Tagasi tulles sai käidud vähemasti viies erinevad minipoes, mis on täis ebanormaalset toitu. Jogurtist võid vaid unistada, tavaline õun ja banaan oli vist kõige lähemal tervislikule toidule. Hotellis sai vaadatud telekat, millel on vähem kanaleid kui New Yorgi omal. Siin on neid vaid 18, seal oli 70 ringis. Ometigi on vaatamist küll ja küll. Millegi pärast nad lasevad ropult palju reklaami, iga 5-10 min tagant. Heal juhul isegi 15 min tagant. Ja huvitavaid saateid kohtab ka, üks nendest on mingi mäng nimega „1 against 100”, kus üks inimene asub saatejuhiga puldis ja 100 inimest nende ees asuvad valgustatud pultides korrustena. Mängijale antakse aina suurema summaga küsimusi, millel on 3 vastusevarianti. Kui ta vastab õigesti, saab ta nii palju kordi seda rahasummat, mille peale ta mängib, kui palju inimesi vastas valesti. A la 50$ * 5 inimest, kes vastas valesti = 250 $ dollarit kassase. Need, kes valesti vastavad, langevad välja. Ta võib veel kasutada õlekõrsi ja küsida kellegilt, miks ta arvab, et teatud vastus on õige. Kui ta aga vastab valesti, saavad tema kassase kogutud summa endale kõik need, kes on sinnamaani õigesti vastanud. Üpriski kahtlane mäng ja küsimused on vahepeal natuke lollid. A la „In what game do you move the pieces only diagonally? Backgammon, chess or checkers?” Uskuge või ärge uskuge, aga tohutult suur hulk inimesi vastas valesti. Üle 20 inimese vist. Mingi naine vastas backgammon selle tõttu, et Harry Potteri filmis ta arvas, et nägi nuppe liikuvat ka otse, kui nad mängisid malet, seega ei saa see kabe olla (ebaloogiline seos), aga nojah. Mis seal ikka, mingi osa summast pidi minema heategevuseks...