USA - 23. juuni

PS. 24. juuni blog jääb eeh.. hiljaks, ma lihtsalt ei jõua hetkel.

Võidupüha! Ja tegelikult põhiline, et on jaaniõhtu. Soovin kõigile head pidutsemist, tõenäoliselt selle postituse üles panemise ajaks olete juba ära pidutsenud. Siin on kell hetkel 14:16 ja Eestis peaks olema juba 23:16. Põhilise tegime hommikul ära, nii et õhtu kohta updeitin väga vähe.

Ärkasime vara ning väga unise peaga suutsin ka mina kuidagi jalad alla saada. Iga päev hilja magama minek on ära väsitanud. Käisime jälle Ruby juures söömas ning asusime Bryce Canyoni poole teele, mis oli võrdlemisi lähedal. Maksime jälle ropu tasu 25 dollarit, et parki pääseda (mõistetav kõigi nende shuttle busside, välja töödatud vaatepunktide ja tualettide pärast). Sõitsime kohe tee lõppu, kus pidi olema ka kanjoni kõige kõrgem punkt. Umbes 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Käisime ka Bristlecone Loop rajal (1,6km), mis pidi viima läbi väikese ala, kus kasvavad mitmed 3000 aastased puud. Mets oli ikka väga väga kuiv, nii et väiksemgi leek vist põletaks kõik maha. Rada oli super, sest see viis kanjoni servani ühes punktis ja sealt avanes ilus vaade kanjoni teisele küljele.

Ma olen muutnud väga kokkuhoivaks oma filmikaameraga ning püüan väga vähe pilte teha, et ei peaks uut filmirulli ostma hullu hinna eest. Nii teen ma tõesti sellise punkti juures pilti, mis väga ilusasti kaadrisse jääks. Algul kõndisin ühest sellisest kohas mööda, kuid 10 m edasi hakkasid mul süümepiinad ning ma jooksin tagasi tegema pilti. Pildi ära teinud, sammusin edasi ning nägin järsku, kuidas ema ja isa mulle vastu jooksid kaugelt. Küsisin, et mis lahti. Ema jõudis veel hüüda: „Mesilased!”, kui minagi kaugelt tuleva suure musta pilve peale kannalt ümber keerasin ning jooksma asusin. Jooksun natuke maad edasi pöörasime ringi ning nägime, et pilv võttis teise suuna ning kadus kaljunuki taha ära. Tõesti väga rõve tunne oli joosta samal ajal, kui metsik sumin tagant kostab.

Seal samas mõnikümmend meetrit edasi oli üks vanimaid sealseid puid, mis oli näidiseks ilusti kõrval oleva taimestiku hävitanud ning kasvad ilusti üksina, kui väga kuivana.

Liikudes alguspunkti tagasi istusime autosse ning teel pargist välja peatusime veel umbes 10 vaatepunktis. Kõigis neis avanesid imeilusad vaated Hoodoodele ehk kõrgetele peenetele mäeservast lahku löönud kivimoodustistele, mis meenutavad väga inimesi. Nad kõik on kujunenud ilma ja vee toimel. Indiaanlased olid neid pidanud vanadeks võimsateks inimesteks (The Legend People), kes suutsid ükskõik kelle kuju võtta, kui nad olid pahad ning karistuseks muutis Kojott nad kivikujudeks. Siiamaani on nende kivide „nägudel” näha ahastavaid ilmeid hetkest, mil nad kivideks muudeti. Hämmastavad olid ka samamoodi ilma toimel tekkinud „sillad”, õigema nimega „arches”, sest sildu kujundavad vee mõjud. Suuri välja ulatuvaid mõnemeetrise paksusega kiviseinu on aja jookul mõlemalt poolt kulutanud tuuled, nii ongi tekkinud sinna suur auk, mis kokkuvõttes meenutab silda.

Edasi liigumegi hetkel mööda kõrbe Grand Canyoni poole. Oleme läbi sõitnud põhilistest westerni tüüpi filmide võttekohtadest, kus on natuke laugemad kanjoninõlvad. Hetkel laiuvad külgede peal kanid hallikaspruunid kanjonimäed ning põllud on kuivad ja kaetud roheliste rohutuustide ning kollase heinaga. Üldiselt üsnagi igav maastik...

Esimene pilk Grand Canyonile oli lihtsalt hingemattev. Avanes küll väga tähtsusetu ala, kus on näha kõrgendiku tasast pinda ja sellest läbi jooksvaid pragusid, aga kui panna mõõtkavasse, kui suur see vaade tegelikult oli, tulid küll külmavärinad nahale.

Esimese punktina jõudsime Powelli järve äärde, mis on tegelikult Colorado jõe pais. Pais tehti veevarude jaoks 60.-datel ning on muutnud vee temperatuuri võrdlemisi soojast 8 kraadini. Tamm oli vähemasti 20 meetrit kõrge.

Edasi liikusime Cameroni, moderneriseerunud indiaanlaste külasse. Juba tee peal olime näinud indiaanlaste reservuaari elamuid: keset kõrbe asuvaid lagunenud talliga treilereid, kurb vaatepilt. Külas peatusime kohalikus põhirestoranis, mille juures asus hiigelsuur gift shop täis indiaaniteemalisi nipsasju. Kurb, kuidas kultuur näitab ennast indiaanlaste piltidega kruuside ja odavate maalingutega võtmehoidjate näol. Kõik indiaanlased seal olid ameerikanistunud: olid end liiatigi paksuks söönud ning kandsid suuri T-särke. Selline kehakaal pole ka ime, kui taas kord oli väikeseks praeks tohutu hunnik süüa.

Suundusime kanjoni rahvuspargi poole, tee peal peatusime vaid mõned hetked ja esimest korda nägime kanjoni lähivaates, see oli imeilus. Mõõtmatud vahemaad, kuigi teadsime, et see on veel algus, sest olime kaitsmata alas.

Jõudes kaitstud alasse, läksime vaatepunktidesse, sest oli aeg, mil päike hakkas loojuma. Siin toimub see umber poole kaheksa paiku ja üsna kiiresti. Astudes platvormile ja nähes esimest korda seda õiget kanjonivaadet, suutsin öelda vaid: „Vau.” Tohutu, tohutu, tohutu ala. Kõik tundub nii lähedal olevat nagu üks ilus maal, aga tegelikult on vahemaad ühest servast teiseni u. 16 km. Ka alla tundub nagu oleks vaid mõnisada meetrit, tegelikult on selleks 1,6 km. Sa lihtsalt ei hooma seda ja ei hakkagi hoomama, kuni näed midagi perspektiivis nagu puud või inimest. Kaljunukk sinust paremal, mis tundub olevat nii lähedal, on roheline ja see rohelus tundub nagu põõsastik, aga tegelikult on need puud. Kummaline on seda kõike vaadata ja ette kujutada, millised on tegelikud vahemaad.

Päikeseloojand oli erakordne: päikesepoolsed mäed muutuvad kaugemale minnes aina heledamaks ning sinust teisele poole jäävad mäed aga muudavad pidevalt oma varje ja kivitoone. See on nagu erakordne vaatemäng, mida keegi pintsliga kaugusesse maaliks. Kohe peale päikese mäe taha varjumist on kanjon erinev: enam ei ole punast kusagil, vaid kõik on sinine ja lillakas. See on erakordselt ilus ja hingemattev. Uskumatu, mida suudavad korda saata lihtsad looduselemendid: päike, maa ja vesi.

Pimedaks ajaks jõudsime natuke pargist väljaspool asuvasse Holiday Inni ning saime ometi kord silma puhkama. Tuli veel tuju minna basseini, mille rikkus ära see, et bassein oli väike ja selle olid juba ära täitnud tosin 10-aastast metslast. Teatud asjaoludel me ujulauksest 3 sammust kaugemale ei jõudnud...

Bryce canyoni tipus ja mul oli see hetk veel külm, asjaolud muutusid ruttu.

The Natural Bridge

Hoodood

Väga vana bristlecone.

Päikeseloojang.