USA - 9. juuni
Kuna läksime reede õhtul nii vara magama, ei olnud probleem vara tõusta. Hommikusöök oli vaatamata püüdlikele pingutustele siiski rämpstoidu koha moodi söökla, kus ka kõige odavam toit osutus suure hamburgeri suuruseks saiaks, kus on paksult muna vahel. Sain juba sellest kõhu jube täis.
Nii suundusimegi City Tourile ehk siis omnibussile, mis sõidab mööda linna ja giid räägib huvitavaid fakte. Giidid olid kõik äärmiselt jutukad (nagu ka paljud paljud teised ameeriklased) ning ülisõbralikud. Saime teada, kus elas Audrey Hepburn, millised on Donald Trumpi majad, kus Harry kohtus Sallyga jne. Meie lahkeks teejuhiks oli härra Franco, kellele me teadmatusest tippi ei andnud. Tundsingi mingit ebasiirat nooti lauses: „Have a nice day,” kui bussist välja astusin.
Edasi suundusime Rockefeller Centerisse (ma ei tea ikka veel, miks see keskus tegelikult vajalik on), kus saime 69. korrusele vaatama linna. Lift oli kõige ägedam oma läbipaistva katuse, vilkuvate tuledega ja klaasile projekteeritud videotega. Ei.. Tegelikult oli vaade kõige ägedam. Hämmastavalt kõrge on Manhattan. Ka Brooklyn nüüd väga palju maha ei jää. Imeilus.
Otsustasime saada kuidagi Vabadusesamba juurde ja sightseeing buss tundus liiga kaua minevat. Nii uuriski isa välja metroo liini nr 1, mis läheb otse praami juurde. Saanud metroosse sisse, oli taas kord keegi lahke inimene valmis seletama, et 1 nädalavahetus ei liigu. Ehitustööd ja see on kõik „fucked up”. Nii võtsime me nr. 2 ja mõtlesime maha minna Wall Streetil. Hetk enne Wall Streetile eelnevas peatuses peatumist (peale hämmastvalt pikka metroosõitu, liigub kiirelt, aga palju peatusi), räägiti midagi liini muutumisest ehitustööde tõttu. Isa vedas meid välja seal ja mina, saanud valesti aru jutust kõlaritest, vedasin meid uuesti metroosse. Nii sai meile seal paari sekundi pärast selgeks, et sõidame nüüd Brooklynisse (ehk siis üle jõe ja otse teise linnaossa). Keegi lahke mees oli valmis seletama, et normaalselt saame teisele poole tagasi alles siis, kui u. 5 peatust edasi maha lähme. Märgiks ära, et juba selleks hetkeks oli 95% metroorahvast mustad. Juhuslikult on Brooklyn mustade pärusmaa. Tulnud peatusest välja, naeratas meile vastu New Yorgi metroo tumedam pool: räpased seinad, pingid, põrandad... Ja ainult mustad inimesed. Väga palju hiphoppareid ja räppareid, kelle kõigi tugevaks tunnusjooneks oli põlvedeni ulatuv hargivahe. Nagu friigid. Julgelt naeratades kasutasime sõna neeger asemel sõna murjam ja kolki ei saanud. Jõudsime ilusti tagasi Wall Streetini.
Jõudnud parki, nägimegi esimest korda üle vee vabat leedit. Nende hiiglasuurte majade kõrval tundub ta ikka õige tillukene olevat. Kahjuks tuurid olid juba lõppenud ja seadsime sammud WTC nullplatsi poole. Kohale jõudes kohtasime mingit suurt ehitust ja ei mõistnud, milles asi on. Seega suundusime hotelli poole tagasi. Bussi kätte saamisega oli vaid probleeme, pidime selleks korraliku jooksu ära tegema.
Saime veel öise Brooklyni bussi tuuri peale. Sõitsime üle silla ning nägime mustade öist elu. Õieti ma musti ei mäletagi... Võibolla nad sulandusid ümbruskonnaga, ma ei tea. Päris pime oli. Aga vaade linnale oli super. Tõesti super. Selle kohta pean mingi pildi ülesse panema, nii palju, kui kaamera see hetk vähemasti välja võttis.
Öösel läksime otsima kohta, kus süüa. Giid oli rõhutanud, et 7. avenüü on kindel turistilõks oma Time Squareiga ja 9. avenüül on palju värvikirevam ning odavam toit. Nii seadsimegi sammud sinna, aga unustasime ära, mis tänavate vahel need parimad toidukohad olid. Nii saigi kõnnitud ja kõnnitud. Aga vastu tulid järjest Dinerid ja muud läbukohad. Isa muutus pahuraks ja sai veel tülligi mindud. Kokkuvõttes peale vähemasti 10 bloki läbimist pöörasime tagasi ja läksimegi sööma mingisse Dinerisse. Jällegi, kuradi suured portsud. Lihtsa liharoa tellimisega toodi isale veel supp, suur salatitaldrik, kaste, küpsiseid ja muud träni. Kogu pere toit nagu me naljatlesime. Asi oli naljast kaugel, me pidime selle kuidagi ära sööma. Ema targa peaga ei võtnud midagi ja minul oli pannkookideks toodud hoopiski 3 suurt paksu pannkooki koos 7 väikse paki võiga ja 3 suure siirupipakiga. Või natuke hämmastas, aga siirup oli täiesti söödav. Kokkuvõttes jäi siiski pool toidust alles. Nii palju siis sellest.
Koju minnes hakkasin mina seda asja siin kirjutama, aga jäin magama poole peal, nii et lõpetan seda alles täna. Aga koju jõudsime kusjuures kell 2 öösel..
Rockefeller centeri tipus, taamal Empire State Building.
New Yorgi yks kummalistest inimestest, kes naeris imelikult ja lasi hunnik seebimulle turistide sekka lennata.
WTC platsi l'hedal pyydmas kylge lyya 'rimehele. 
Nii suundusimegi City Tourile ehk siis omnibussile, mis sõidab mööda linna ja giid räägib huvitavaid fakte. Giidid olid kõik äärmiselt jutukad (nagu ka paljud paljud teised ameeriklased) ning ülisõbralikud. Saime teada, kus elas Audrey Hepburn, millised on Donald Trumpi majad, kus Harry kohtus Sallyga jne. Meie lahkeks teejuhiks oli härra Franco, kellele me teadmatusest tippi ei andnud. Tundsingi mingit ebasiirat nooti lauses: „Have a nice day,” kui bussist välja astusin.
Edasi suundusime Rockefeller Centerisse (ma ei tea ikka veel, miks see keskus tegelikult vajalik on), kus saime 69. korrusele vaatama linna. Lift oli kõige ägedam oma läbipaistva katuse, vilkuvate tuledega ja klaasile projekteeritud videotega. Ei.. Tegelikult oli vaade kõige ägedam. Hämmastavalt kõrge on Manhattan. Ka Brooklyn nüüd väga palju maha ei jää. Imeilus.
Otsustasime saada kuidagi Vabadusesamba juurde ja sightseeing buss tundus liiga kaua minevat. Nii uuriski isa välja metroo liini nr 1, mis läheb otse praami juurde. Saanud metroosse sisse, oli taas kord keegi lahke inimene valmis seletama, et 1 nädalavahetus ei liigu. Ehitustööd ja see on kõik „fucked up”. Nii võtsime me nr. 2 ja mõtlesime maha minna Wall Streetil. Hetk enne Wall Streetile eelnevas peatuses peatumist (peale hämmastvalt pikka metroosõitu, liigub kiirelt, aga palju peatusi), räägiti midagi liini muutumisest ehitustööde tõttu. Isa vedas meid välja seal ja mina, saanud valesti aru jutust kõlaritest, vedasin meid uuesti metroosse. Nii sai meile seal paari sekundi pärast selgeks, et sõidame nüüd Brooklynisse (ehk siis üle jõe ja otse teise linnaossa). Keegi lahke mees oli valmis seletama, et normaalselt saame teisele poole tagasi alles siis, kui u. 5 peatust edasi maha lähme. Märgiks ära, et juba selleks hetkeks oli 95% metroorahvast mustad. Juhuslikult on Brooklyn mustade pärusmaa. Tulnud peatusest välja, naeratas meile vastu New Yorgi metroo tumedam pool: räpased seinad, pingid, põrandad... Ja ainult mustad inimesed. Väga palju hiphoppareid ja räppareid, kelle kõigi tugevaks tunnusjooneks oli põlvedeni ulatuv hargivahe. Nagu friigid. Julgelt naeratades kasutasime sõna neeger asemel sõna murjam ja kolki ei saanud. Jõudsime ilusti tagasi Wall Streetini.
Jõudnud parki, nägimegi esimest korda üle vee vabat leedit. Nende hiiglasuurte majade kõrval tundub ta ikka õige tillukene olevat. Kahjuks tuurid olid juba lõppenud ja seadsime sammud WTC nullplatsi poole. Kohale jõudes kohtasime mingit suurt ehitust ja ei mõistnud, milles asi on. Seega suundusime hotelli poole tagasi. Bussi kätte saamisega oli vaid probleeme, pidime selleks korraliku jooksu ära tegema.
Saime veel öise Brooklyni bussi tuuri peale. Sõitsime üle silla ning nägime mustade öist elu. Õieti ma musti ei mäletagi... Võibolla nad sulandusid ümbruskonnaga, ma ei tea. Päris pime oli. Aga vaade linnale oli super. Tõesti super. Selle kohta pean mingi pildi ülesse panema, nii palju, kui kaamera see hetk vähemasti välja võttis.
Öösel läksime otsima kohta, kus süüa. Giid oli rõhutanud, et 7. avenüü on kindel turistilõks oma Time Squareiga ja 9. avenüül on palju värvikirevam ning odavam toit. Nii seadsimegi sammud sinna, aga unustasime ära, mis tänavate vahel need parimad toidukohad olid. Nii saigi kõnnitud ja kõnnitud. Aga vastu tulid järjest Dinerid ja muud läbukohad. Isa muutus pahuraks ja sai veel tülligi mindud. Kokkuvõttes peale vähemasti 10 bloki läbimist pöörasime tagasi ja läksimegi sööma mingisse Dinerisse. Jällegi, kuradi suured portsud. Lihtsa liharoa tellimisega toodi isale veel supp, suur salatitaldrik, kaste, küpsiseid ja muud träni. Kogu pere toit nagu me naljatlesime. Asi oli naljast kaugel, me pidime selle kuidagi ära sööma. Ema targa peaga ei võtnud midagi ja minul oli pannkookideks toodud hoopiski 3 suurt paksu pannkooki koos 7 väikse paki võiga ja 3 suure siirupipakiga. Või natuke hämmastas, aga siirup oli täiesti söödav. Kokkuvõttes jäi siiski pool toidust alles. Nii palju siis sellest.
Koju minnes hakkasin mina seda asja siin kirjutama, aga jäin magama poole peal, nii et lõpetan seda alles täna. Aga koju jõudsime kusjuures kell 2 öösel..
Rockefeller centeri tipus, taamal Empire State Building.
New Yorgi yks kummalistest inimestest, kes naeris imelikult ja lasi hunnik seebimulle turistide sekka lennata.
WTC platsi l'hedal pyydmas kylge lyya 'rimehele. Vaade Brooklynist Manhattanile.
posted by Sigrid Aasma | 10:09 PM
1 Comments:
Esimene geto kogemus ja noahaavu polegi?!?
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home