USA - 23. juuni

PS. 24. juuni blog jääb eeh.. hiljaks, ma lihtsalt ei jõua hetkel.

Võidupüha! Ja tegelikult põhiline, et on jaaniõhtu. Soovin kõigile head pidutsemist, tõenäoliselt selle postituse üles panemise ajaks olete juba ära pidutsenud. Siin on kell hetkel 14:16 ja Eestis peaks olema juba 23:16. Põhilise tegime hommikul ära, nii et õhtu kohta updeitin väga vähe.

Ärkasime vara ning väga unise peaga suutsin ka mina kuidagi jalad alla saada. Iga päev hilja magama minek on ära väsitanud. Käisime jälle Ruby juures söömas ning asusime Bryce Canyoni poole teele, mis oli võrdlemisi lähedal. Maksime jälle ropu tasu 25 dollarit, et parki pääseda (mõistetav kõigi nende shuttle busside, välja töödatud vaatepunktide ja tualettide pärast). Sõitsime kohe tee lõppu, kus pidi olema ka kanjoni kõige kõrgem punkt. Umbes 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Käisime ka Bristlecone Loop rajal (1,6km), mis pidi viima läbi väikese ala, kus kasvavad mitmed 3000 aastased puud. Mets oli ikka väga väga kuiv, nii et väiksemgi leek vist põletaks kõik maha. Rada oli super, sest see viis kanjoni servani ühes punktis ja sealt avanes ilus vaade kanjoni teisele küljele.

Ma olen muutnud väga kokkuhoivaks oma filmikaameraga ning püüan väga vähe pilte teha, et ei peaks uut filmirulli ostma hullu hinna eest. Nii teen ma tõesti sellise punkti juures pilti, mis väga ilusasti kaadrisse jääks. Algul kõndisin ühest sellisest kohas mööda, kuid 10 m edasi hakkasid mul süümepiinad ning ma jooksin tagasi tegema pilti. Pildi ära teinud, sammusin edasi ning nägin järsku, kuidas ema ja isa mulle vastu jooksid kaugelt. Küsisin, et mis lahti. Ema jõudis veel hüüda: „Mesilased!”, kui minagi kaugelt tuleva suure musta pilve peale kannalt ümber keerasin ning jooksma asusin. Jooksun natuke maad edasi pöörasime ringi ning nägime, et pilv võttis teise suuna ning kadus kaljunuki taha ära. Tõesti väga rõve tunne oli joosta samal ajal, kui metsik sumin tagant kostab.

Seal samas mõnikümmend meetrit edasi oli üks vanimaid sealseid puid, mis oli näidiseks ilusti kõrval oleva taimestiku hävitanud ning kasvad ilusti üksina, kui väga kuivana.

Liikudes alguspunkti tagasi istusime autosse ning teel pargist välja peatusime veel umbes 10 vaatepunktis. Kõigis neis avanesid imeilusad vaated Hoodoodele ehk kõrgetele peenetele mäeservast lahku löönud kivimoodustistele, mis meenutavad väga inimesi. Nad kõik on kujunenud ilma ja vee toimel. Indiaanlased olid neid pidanud vanadeks võimsateks inimesteks (The Legend People), kes suutsid ükskõik kelle kuju võtta, kui nad olid pahad ning karistuseks muutis Kojott nad kivikujudeks. Siiamaani on nende kivide „nägudel” näha ahastavaid ilmeid hetkest, mil nad kivideks muudeti. Hämmastavad olid ka samamoodi ilma toimel tekkinud „sillad”, õigema nimega „arches”, sest sildu kujundavad vee mõjud. Suuri välja ulatuvaid mõnemeetrise paksusega kiviseinu on aja jookul mõlemalt poolt kulutanud tuuled, nii ongi tekkinud sinna suur auk, mis kokkuvõttes meenutab silda.

Edasi liigumegi hetkel mööda kõrbe Grand Canyoni poole. Oleme läbi sõitnud põhilistest westerni tüüpi filmide võttekohtadest, kus on natuke laugemad kanjoninõlvad. Hetkel laiuvad külgede peal kanid hallikaspruunid kanjonimäed ning põllud on kuivad ja kaetud roheliste rohutuustide ning kollase heinaga. Üldiselt üsnagi igav maastik...

Esimene pilk Grand Canyonile oli lihtsalt hingemattev. Avanes küll väga tähtsusetu ala, kus on näha kõrgendiku tasast pinda ja sellest läbi jooksvaid pragusid, aga kui panna mõõtkavasse, kui suur see vaade tegelikult oli, tulid küll külmavärinad nahale.

Esimese punktina jõudsime Powelli järve äärde, mis on tegelikult Colorado jõe pais. Pais tehti veevarude jaoks 60.-datel ning on muutnud vee temperatuuri võrdlemisi soojast 8 kraadini. Tamm oli vähemasti 20 meetrit kõrge.

Edasi liikusime Cameroni, moderneriseerunud indiaanlaste külasse. Juba tee peal olime näinud indiaanlaste reservuaari elamuid: keset kõrbe asuvaid lagunenud talliga treilereid, kurb vaatepilt. Külas peatusime kohalikus põhirestoranis, mille juures asus hiigelsuur gift shop täis indiaaniteemalisi nipsasju. Kurb, kuidas kultuur näitab ennast indiaanlaste piltidega kruuside ja odavate maalingutega võtmehoidjate näol. Kõik indiaanlased seal olid ameerikanistunud: olid end liiatigi paksuks söönud ning kandsid suuri T-särke. Selline kehakaal pole ka ime, kui taas kord oli väikeseks praeks tohutu hunnik süüa.

Suundusime kanjoni rahvuspargi poole, tee peal peatusime vaid mõned hetked ja esimest korda nägime kanjoni lähivaates, see oli imeilus. Mõõtmatud vahemaad, kuigi teadsime, et see on veel algus, sest olime kaitsmata alas.

Jõudes kaitstud alasse, läksime vaatepunktidesse, sest oli aeg, mil päike hakkas loojuma. Siin toimub see umber poole kaheksa paiku ja üsna kiiresti. Astudes platvormile ja nähes esimest korda seda õiget kanjonivaadet, suutsin öelda vaid: „Vau.” Tohutu, tohutu, tohutu ala. Kõik tundub nii lähedal olevat nagu üks ilus maal, aga tegelikult on vahemaad ühest servast teiseni u. 16 km. Ka alla tundub nagu oleks vaid mõnisada meetrit, tegelikult on selleks 1,6 km. Sa lihtsalt ei hooma seda ja ei hakkagi hoomama, kuni näed midagi perspektiivis nagu puud või inimest. Kaljunukk sinust paremal, mis tundub olevat nii lähedal, on roheline ja see rohelus tundub nagu põõsastik, aga tegelikult on need puud. Kummaline on seda kõike vaadata ja ette kujutada, millised on tegelikud vahemaad.

Päikeseloojand oli erakordne: päikesepoolsed mäed muutuvad kaugemale minnes aina heledamaks ning sinust teisele poole jäävad mäed aga muudavad pidevalt oma varje ja kivitoone. See on nagu erakordne vaatemäng, mida keegi pintsliga kaugusesse maaliks. Kohe peale päikese mäe taha varjumist on kanjon erinev: enam ei ole punast kusagil, vaid kõik on sinine ja lillakas. See on erakordselt ilus ja hingemattev. Uskumatu, mida suudavad korda saata lihtsad looduselemendid: päike, maa ja vesi.

Pimedaks ajaks jõudsime natuke pargist väljaspool asuvasse Holiday Inni ning saime ometi kord silma puhkama. Tuli veel tuju minna basseini, mille rikkus ära see, et bassein oli väike ja selle olid juba ära täitnud tosin 10-aastast metslast. Teatud asjaoludel me ujulauksest 3 sammust kaugemale ei jõudnud...

Bryce canyoni tipus ja mul oli see hetk veel külm, asjaolud muutusid ruttu.

The Natural Bridge

Hoodood

Väga vana bristlecone.

Päikeseloojang.

USA - 22. juuni

Võidupüha! Ja tegelikult põhiline, et on jaaniõhtu. Soovin kõigile head pidutsemist, tõenäoliselt selle postituse üles panemise ajaks olete juba ära pidutsenud. Siin on kell hetkel 14:16 ja Eestis peaks olema juba 23:16. Põhilise tegime hommikul ära, nii et õhtu kohta updeitin väga vähe.

Ärkasime vara ning väga unise peaga suutsin ka mina kuidagi jalad alla saada. Iga päev hilja magama minek on ära väsitanud. Käisime jälle Ruby juures söömas ning asusime Bryce Canyoni poole teele, mis oli võrdlemisi lähedal. Maksime jälle ropu tasu 25 dollarit, et parki pääseda (mõistetav kõigi nende shuttle busside, välja töödatud vaatepunktide ja tualettide pärast). Sõitsime kohe tee lõppu, kus pidi olema ka kanjoni kõige kõrgem punkt. Umbes 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Käisime ka Bristlecone Loop rajal (1,6km), mis pidi viima läbi väikese ala, kus kasvavad mitmed 3000 aastased puud. Mets oli ikka väga väga kuiv, nii et väiksemgi leek vist põletaks kõik maha. Rada oli super, sest see viis kanjoni servani ühes punktis ja sealt avanes ilus vaade kanjoni teisele küljele.

Ma olen muutnud väga kokkuhoivaks oma filmikaameraga ning püüan väga vähe pilte teha, et ei peaks uut filmirulli ostma hullu hinna eest. Nii teen ma tõesti sellise punkti juures pilti, mis väga ilusasti kaadrisse jääks. Algul kõndisin ühest sellisest kohas mööda, kuid 10 m edasi hakkasid mul süümepiinad ning ma jooksin tagasi tegema pilti. Pildi ära teinud, sammusin edasi ning nägin järsku, kuidas ema ja isa mulle vastu jooksid kaugelt. Küsisin, et mis lahti. Ema jõudis veel hüüda: „Mesilased!”, kui minagi kaugelt tuleva suure musta pilve peale kannalt ümber keerasin ning jooksma asusin. Jooksun natuke maad edasi pöörasime ringi ning nägime, et pilv võttis teise suuna ning kadus kaljunuki taha ära. Tõesti väga rõve tunne oli joosta samal ajal, kui metsik sumin tagant kostab.

Seal samas mõnikümmend meetrit edasi oli üks vanimaid sealseid puid, mis oli näidiseks ilusti kõrval oleva taimestiku hävitanud ning kasvad ilusti üksina, kui väga kuivana.

Liikudes alguspunkti tagasi istusime autosse ning teel pargist välja peatusime veel umbes 10 vaatepunktis. Kõigis neis avanesid imeilusad vaated Hoodoodele ehk kõrgetele peenetele mäeservast lahku löönud kivimoodustistele, mis meenutavad väga inimesi. Nad kõik on kujunenud ilma ja vee toimel. Indiaanlased olid neid pidanud vanadeks võimsateks inimesteks (The Legend People), kes suutsid ükskõik kelle kuju võtta, kui nad olid pahad ning karistuseks muutis Kojott nad kivikujudeks. Siiamaani on nende kivide „nägudel” näha ahastavaid ilmeid hetkest, mil nad kivideks muudeti. Hämmastavad olid ka samamoodi ilma toimel tekkinud „sillad”, õigema nimega „arches”, sest sildu kujundavad vee mõjud. Suuri välja ulatuvaid mõnemeetrise paksusega kiviseinu on aja jookul mõlemalt poolt kulutanud tuuled, nii ongi tekkinud sinna suur auk, mis kokkuvõttes meenutab silda.

Edasi liigumegi hetkel mööda kõrbe Grand Canyoni poole. Oleme läbi sõitnud põhilistest westerni tüüpi filmide võttekohtadest, kus on natuke laugemad kanjoninõlvad. Hetkel laiuvad külgede peal kanid hallikaspruunid kanjonimäed ning põllud on kuivad ja kaetud roheliste rohutuustide ning kollase heinaga. Üldiselt üsnagi igav maastik...

Esimene pilk Grand Canyonile oli lihtsalt hingemattev. Avanes küll väga tähtsusetu ala, kus on näha kõrgendiku tasast pinda ja sellest läbi jooksvaid pragusid, aga kui panna mõõtkavasse, kui suur see vaade tegelikult oli, tulid küll külmavärinad nahale.

Esimese punktina jõudsime Powelli järve äärde, mis on tegelikult Colorado jõe pais. Pais tehti veevarude jaoks 60.-datel ning on muutnud vee temperatuuri võrdlemisi soojast 8 kraadini. Tamm oli vähemasti 20 meetrit kõrge.

Edasi liikusime Cameroni, moderneriseerunud indiaanlaste külasse. Juba tee peal olime näinud indiaanlaste reservuaari elamuid: keset kõrbe asuvaid lagunenud talliga treilereid, kurb vaatepilt. Külas peatusime kohalikus põhirestoranis, mille juures asus hiigelsuur gift shop täis indiaaniteemalisi nipsasju. Kurb, kuidas kultuur näitab ennast indiaanlaste piltidega kruuside ja odavate maalingutega võtmehoidjate näol. Kõik indiaanlased seal olid ameerikanistunud: olid end liiatigi paksuks söönud ning kandsid suuri T-särke. Selline kehakaal pole ka ime, kui taas kord oli väikeseks praeks tohutu hunnik süüa.

Suundusime kanjoni rahvuspargi poole, tee peal peatusime vaid mõned hetked ja esimest korda nägime kanjoni lähivaates, see oli imeilus. Mõõtmatud vahemaad, kuigi teadsime, et see on veel algus, sest olime kaitsmata alas.

Jõudes kaitstud alasse, läksime vaatepunktidesse, sest oli aeg, mil päike hakkas loojuma. Siin toimub see umber poole kaheksa paiku ja üsna kiiresti. Astudes platvormile ja nähes esimest korda seda õiget kanjonivaadet, suutsin öelda vaid: „Vau.” Tohutu, tohutu, tohutu ala. Kõik tundub nii lähedal olevat nagu üks ilus maal, aga tegelikult on vahemaad ühest servast teiseni u. 16 km. Ka alla tundub nagu oleks vaid mõnisada meetrit, tegelikult on selleks 1,6 km. Sa lihtsalt ei hooma seda ja ei hakkagi hoomama, kuni näed midagi perspektiivis nagu puud või inimest. Kaljunukk sinust paremal, mis tundub olevat nii lähedal, on roheline ja see rohelus tundub nagu põõsastik, aga tegelikult on need puud. Kummaline on seda kõike vaadata ja ette kujutada, millised on tegelikud vahemaad.

Päikeseloojand oli erakordne: päikesepoolsed mäed muutuvad kaugemale minnes aina heledamaks ning sinust teisele poole jäävad mäed aga muudavad pidevalt oma varje ja kivitoone. See on nagu erakordne vaatemäng, mida keegi pintsliga kaugusesse maaliks. Kohe peale päikese mäe taha varjumist on kanjon erinev: enam ei ole punast kusagil, vaid kõik on sinine ja lillakas. See on erakordselt ilus ja hingemattev. Uskumatu, mida suudavad korda saata lihtsad looduselemendid: päike, maa ja vesi.

Pimedaks ajaks jõudsime natuke pargist väljaspool asuvasse Holiday Inni ning saime ometi kord silma puhkama. Tuli veel tuju minna basseini, mille rikkus ära see, et bassein oli väike ja selle olid juba ära täitnud tosin 10-aastast metslast. Teatud asjaoludel me ujulauksest 3 sammust kaugemale ei jõudnud...

Vesi kukub alla: Emerald Pools

Minimadu

Jões võis ujumas käia.

Vaade bussiaknast.

Kits tee ääres.

Kits matkaraja ääres.

Suurem vaade raja pealt.

Oravaid oli palju.

Raja kõrgeimas tipust vaade ülesse.

Sportlikult pidi ikka riides olema, aga oeh... Palav oli.

USA - 21. juuni

NB Vabandan piltide ebaloogilisuse pärast, aga püüdsin need täna kiiruga ülesse panna.

Svenil on sünnipäev. Palju õnne, Sven!

Las Vegase päev siis. Alustasime sellega, et magasime ulatuslikult sisse ning suundusime sööma. Saime nö. Rootsi lauas süüa. Nende nimetus sellele küll on buffet.

Juba eelmine päev olime tahtnud minna Statosphere’i torni, kus pidavat avanema parim vaade Las Vegasele (üle 800 feeti ehk 244 meetri kõrgusel). Seda see ka oli, kuid päeval, mil hotellikülalised said tasuta minna, oli äärmiselt igav vaade. Ükski tuluke ei säranud ja kõik oli plain. Aga käisin ära torni tipus olnud atraktsioonil X Scream, mis kujutab endast väikest rongi ja rongialust, mis ulatub 45 kraadi all üle ääre.Väga kaugele üle ääre see ei lähe, kuid ikka nii, et terve rong ulatub välja. Nad lasevad su esiteks sellise nurga alla ning siis lasevad rongil järsult teise serva sõita. Ootasin natuke hirmsamat kogemust, kuid asi oli piisav arvestades seda, et ma kõrgusi kardan.

Kuna Las Vegas boulevard on kohutavalt pikk, otsustasime selle esiteks autoga läbi käia. Lihtsalt hämmastav, mille peale inimmõistus tuleb. Seal on tohutult palju temaatilisi kasiinosid ja hotelle alates Paradise Islandi piraaditemaatikast ja lõpetades Luxoriga, kus asuvad pseudosfinks ja –püramiid. Liiklus ise on muidugi väga kummaline igal pool Ameerikas. Las Vegases esinesid mustad ülekäigujooned, mida ei saanud üldse aru, kus need on ja osad valgusfoorid kehtivad vaid siis, kui sinna alla on riputatud silt: „Go only if green”. Nii ootasime ühte pööret mingi 5 tsüklit kuni tagant tuututamise peale siiski tegime punasega tagasipöörde. Parkisime auto natuke illegaalselt Rooma teemalise hotelli parklasse ning asusime jubedas kuumuses mööda tänavat astuma.

Igal pool olid temaatilised atraktsioonid ja iga hotell sisaldas endas veel temaatilisi vaatemänge ja sisustusi. Kõige uhkem oli Foorumi hotelli hiiglasuur purskkaevukompleks (vist suurim omataoline maailmas), kus on laineliselt paigutatud mitu purskkaevu otsikut vee sisse. Iga poole tunni tagant tõusid need veest välja ja pillutasid vett muusika järgi erinevates suunades. Vahest kaarjalt, vahest pritsides oma 10 korruse kõrgusele. Kogu asi kestab u. 5 min ja võtab vist ropult energiat, aga noh, raha neil on.

Ka sisustus on igasuguseid kujude koopiaid, mis näevad välja nagu päris. On palju sambaid, purskkaevukesi jne. Bellagio saalis olid aga väga nunnud maalapikesed vett sülitavate põõsastega, route66 bensiiniautomaadiga, vana autoga, roosidest tehtud hekiga, lilledega kaetud vaaterattaga jm.

Kuna olime kuumusest juba väsinud, läksime hotelli basseini ujuma, mis asus hotelli 8. korruse katusel. Seal oli vesi küll jahe ning madal, aga sai mängida korvpalli ning võrkpalli vee sees. Piirdusime siiski põhiliselt peesitamisega.

Läksime õhtul uuesti välja ning sattusime ka teiste temaatiliste sisustuste juurde nagu Veneetsia hotell, mille fassaad on Doodžide palee. Väljakul asuvad ka mitmed imelised põõsad ning suur kellatorni sarnane hoone. Sees olid hämmastavad imeilusalt maalitud laed, aga kõige rohkem üllatas tõeline Veneetsia tänav. Nimelt avanes kanali sarnane tänav, kus mõlemal pool asuvad mitmed kallid poed, vees sõidavad gondlid gondlimeestega ning laes ilutsevad liikuvad pilved. Tegelikult need ei liikunud, aga need olid kuidagi mitmekihiliselt sinna projekteeritud, et liikudes tundusid need ruumilised NING isegi liikuvad. Kui välja arvata helesinine basseinivesi, väga puhtad tänavad, fakt, et veneetsias ei jookse kanali ääres niimoodi tänavad, vähem arv turiste, liikumatud pilved ning väikesed „majad”, oli see üsnagi sarnane sellele, mida ma kogesin 3 aastat tagasi Veneetsias.

Edasi liikusime Caesarisse ehk siis uuesti üle tee asuvasse Rooma temaatikaga hotelli, kus Foorumi saalis kohtasin esimest korda kaarjat eskalaatorit, aga ilus oli. Jõudsime just sel hetkel ka „liikuvate kujude” saali, kui show pihta hakkas. Ootasin midagi eriti vinget, aga see oli äärmiselt igav. Põhimõtteliselt hakkasid saali keskel olevad purskkaevukujud puiselt liikuma ning rääkisid Dionysuse veinipidudest. Samal ajal projekteeriti laseriga suhteliselt mõttetuid väikseid kujutisi lakke.

Kuna isaga juba pikemat aega olime silma peal hoidnud New York-New York hotelli roller coasteril, mida me autoaknast olime näinud, suundusime ka selles suunas. Kahjuks oli Caesari hotelli piirkond nii pikk, et sinna andis kõndida. Nälja tõttu hüppasime läbi Harley Davidsoni kohvikust, kus kettide otsas sõitsid möödakohvikut ringi Harley Davidsoni mudelid. Ka seintel oli igausugu plakateid, särke ja muud träni. Toit siiski burgerid ja muu sarnane, aga lahe oli majapidamispaberi rull laua peal, mis tuletas väga meelde kodu.

New York-New York on samuti ikka väga üles töödeldud temaatikaga hotell. Nimelt on selle juures u. 5 korruseline Vabaduse samba koopia ning kasiinosaalis on mitmes kohas Marilyn Monroe stiilis kleiti tuule eest hoidvad Vabadusesambad. Saalis on New Yorgi tänavaid kopeeritud miniatuursete, kuid siiski kõrgete New Yorgi majadega.

Sissepääsu raudtee juurde andis natuke otsida, aga leidsime üles ning see viis läbi laste mängupõrgu: sajad Arcade mänguautomaadid, kus lapsed said oma raha maha mängida. Raudtee peale oli jube pikk järjekord ning pilet lausa 12,5 dollarit, aga tundsin, et asi on seda väärt. Ja oligi, raudtee läks esiteks VÄGA kõrgele, tõsiselt kõrgele ning asus sealt siis alla laskuma. Sõit oli üsna pikk ning tee peale jäid mitmed järsud kurvid, surmasõlm ning „kruvi”, kus rong läks tagurpidi. Viimane oli minu jaoks sõidu kõige rõvedam hetk, sest ma ei osanud seda ette aimata. Maha astudes oli tunne, et teeks seda rada veel ja veel, kui raha ja aega oleks...

Edasi hankisime juba takso, sest väsimus võttis võimust. Imelik oli see, et taksod väldivad Las Vegas boulevardi justkui iga hinna eest, juba esimene Aasia päritolu (väga väga kummalises Araabia taolises keeles rääkis) taksojuht viis meid hoopiski kiirteed pidi kohale, kuigi meie hotellist oleks järgmise hotellini olnud vaja vaid sama tänavat pidi edasi minna. Seega küsisime teiselt taksojuhilt, kes nüüd oli juba Aafrikast pärit, et kas nii on siis kiirem? Vastuseks oli „A hundred percent faster.”, mis siiski veenis meid.

Öösel vaatasin ma jälle The Late Late Showd ja jäin kaua ülesse. Pole ime, et nii palju sisse magan..
Caesari hotelli liikuvad kujud.

Üks paljudest purskkaevudest. Kuigi see purskkaev vist ei pritsinud.

Üksik pilt kasiino seest, mille isa jõudis teha. Näha ka Marilyn Monroe stiilis vabadusesammas.

USA - 20. juuni

Esiteks, palun väga vabandust, aga meil on siin pidevalt sisse magades väga kiireks läinud ning vahepeal ei ole hotellides nett tasuta. Ei raatsi enam raha kulutada. Seega on postitused hetkel veidi puudulikud ning hilinevad. On küll juba 22. juuni, aga postitan 20. juuni asju. Vabandan selle pärast, aga nojah. Kiire on.
Ütleks vaid ära, et Las Vegas on üllatavalt nauditav ning VÄGA hämmastav, palav on, kanjonid on võrratud ning Sven, palju õnne.
Muide, tungivatel soovidel ma siin olen katsetanud asetada pilte natuke paremini tekstiga, aga blogspot on rõve selliste asjade jaoks, nii et vabandan, kui väga ajuvabad pildipositsioonid on.










Palav. Issand, kui palav. Kompensatsioon külmetatud päevade eest. Hommikul, haaranud sisse paar võileiba ja klaasi apelsinimahla, asusime teele ranna pole, ette ruttu ära ujuda ja edasi liikuda. Kohalik rand tundus kuidagi külm ja seal oli vetikaid rohkem, vees olid enamuses vaid kalipsokostüümidega surfarid. Mõtlesime, et tark oleks liikuda eilse ranna poole, mis on mõnikümmend kilomeetrit põhja pool (USAs on paarkümmend kilomeetrit sama köömes vahemaa nagu Eestis 5 km, kõik ongi suurte vahemaade taga). Tee peal kohtasime Malibu randa, mis aga oli 10 dollarilise parkimisega. Rõvedalt kallis. Seega otsustasime liikuda siiski vanasse heasse Zuma beachi.
Ujumine oli taas kord alguses raske, ma kiljatasin nagu 7-aastane plika, kui mõni suurem laine keha märjaks kastis. Ometigi oli ujumine fantastiline, sest lained on Californias võrratud. Üks hetk oli siiski täis paanikat. Vaadanud lapsepõlves lõpmatult palju Baywatchi, mäletan, et ka seal oli paar haid. Ma küll reaalsuses ei viitsinud välja uurida, kas seal rannas neid isegi VÕIKS olla, aga teadvusesse jätsin võimaluse. Nii vajus mul süda merepõhja, kui nägin u. 50 m kaugusel uime. Alguses ma arvasin, et nägin viirastust, aga ei, see tõesti oli seal. Ma haarasin ema käest kinni ja kaame näoga paaniliselt pobisesin: „Issand, hai, lähme ruttu!” Nägin, et ka teised rannas ja vees jäid seisma ning näitasid näpuga. Siiski, ma tulin ruttu mõistusele ja järeldasin, et see on delfiin, sest haid niimoodi ei liigu (delfiin liigub ju laineliselt, vahepeal vee all ja vahepeal vee peal). Ometigi väike ettevaatlikkus jäi, kui jälle suuremale lainele hakkasin lähenema.
Edasi startisime Las Vegase poole ja peatusime oma reisi kõige lõunapoolsemas punktis San Bernardinos (oli vist selline nimi, ma pole kindel), kus otsisime toidukauplust, et autosse süüa ja juua kaasa osta. Lõpuks leidsimegi Wal Marti ning autost välja astudes kogesime esimest korda rõvedat kuumust. Õnneks poe sees oli jahe. Ja seal ongi poodides kõik suur, mitmeid asju ei müüdagi üksikult, vaid suurtes 8- või 12-s pakendites. Kõik ikka selleks, et inimesed hästi kasvada saaksid ning seda nad on ka teinud. Probleemiks on neil vaid see, kuidas oma suurt keha uuesti poodi vedada. Aga kõik on väga odav ning peale toidu ja söögi ostsime endale ka riideidki (4 dollariga 8 pudelit Poweradei? Pole paha.)
Edasi liikusime mööda kõrbe, kus polnud midagi vaadata peale igava maastiku: suured lagedad helepruuni tolmuga kaetud väljad, kus kasvavad üksikud kuivad põõsatutid ning taamal on keskmise suurusega pruunid mannetud mäed.
Huvitavamaks läks Nevadas Las Vegasesse jõudes, kus veendusin, et Ameerika siiski on neoonsiltide maa. Igal pool oli näha lõputult tulesid ning kirevaid hotelle, meiegi hotell palju alla ei jäänud. Peatusime suures 24 korruselises hotellis Stratosphere, mille pindala ise oli vapustavalt suur ja külge oli liidetud veel Las Vegase kõrgeim ehitis: üle 800 feeti kõrgune teletorni sarnane asi, mille tipus oli veel 3 lõbustusatraktsiooni ja külje peal ilutses TOHUTU telekaekraan, kus tuli pidevalt sama õudsat reklaami. Nimelt olid mingid tüübid tulnud ideele panna erootikatantsijatele vampiirihambad külge ning panna show nimeks „Bite” vampiirilaadses kirjas loomulikult. Vau, väga geniaalne! Bravo! Õnnitlen originaalse show loomisel.
Esimest korda kohtasin Valet süsteemi, kus on hunnik jooksupoisse valmis sinu autoga kuhugi sõitma. Aga nad tõsiselt jooksid kogu aeg ning ka üksteisele võtmete viskamise olid teinud stiilseks visates neid väga osavalt suure kaarega ja jooksu pealt. Hotelli alumine korrus vaid kasiino ongi. Suur suur kasiino, kus sajad inimesed istuvad töllakil nägudega automaatide taga, raha ühes käes ning kang teises. Hotelliruum ise oli 16. korrusel, maja 4. osas ning koridori lõpus ruumis number 39. Seega toa number oligi 41639. Vaade on linna peale. Las Vegas ise on üsna keskmise suurusega linn, aga see põhitänav, mis sellest läbi jookseb, on vapustav, sest see on vaid hotellide ja kasiinodega ääristatud.
Otsustasimegi minna natuke tänavale uurima, kuidas elu on. Palav on. Kohutavalt palav olgugi, et kell oli 10 ja taevas süsimust. Elu oli vaatamata sellele väga vilgas: inimesed sagisid tänavatel, mõned kerjasid taksoraha peale kasiinos kaotamist ja kõik sildid ning tuled tänaval vilkusid. Neid silte oli PALJU. Kõndisime mööda ka pulmakabelist, mille kõrval asus kohe tuxedo- ja pulmakleidipood. Kõndisime mööda mingist Nascar Cafe majast, mille külje peal jooksis Ameerika raudtee. Järsku tuligi majast kohutava kiirusega välja üks rong, tegi surmasõlme, sõitis mõnda maad edasi, aga mõne aja pärast tuli tagurpidi tagasi. Otsustasime isaga asja ära proovida, ema palju raputamisest ei hooli. Üks kord maksis küll 10 dollarit, aga asi oli seda väärt. Küige rohkem ehmatas äraminek, mis oli vapustavalt kiire ja hetk, kui sa said aru, et sa teed sama põrgu kohe tagurpidi läbi. Tõesti lahe. Edasi me palju ei viitsinud kõndida ning läksime hotelli magama. Kõige lahedam on see, et seal tulevad õhtul väga head saated. Nimelt vaatasin mina The Late Late Showd (vist oli selline nimi) ning nojah, lõbus oli. Hangi või endalegi telekas oma tuppa otse voodi ette.





Kiirteel kiire vaade Las Vegase hotellidele.

USA - 19.juuni

Linnuke kirjas Vaikse ookeani juures, käisime emaga hommikul ujumas Zuma beachis Malibul. Rahvast oli äärmiselt vähe ning temperatuur oli umbes 20 kraadi. Lained olid vapustavad! Üsna suured, nii et kui mõni sinu peale ikka langes, tegid sa ühe korraliku kukerpalli ning ei saanud mõned sekundid veel vee pinnale tõusta. Nimelt tõmbab vee pealmine osa julmalt edasi ning alumine osa julmalt tagasi. Kahjuks päevitada ei jõudnud ja ujuda ka rohkem mitte, sest isa pidi niisama rannas passima, ta vette polnud nõus tulema. Aga tõesti nägi see rand välja nagu Baywatchi oma, kõik autod ja putkad olid samasugused.
Edasi läksimegi LAsse, kus ei saanud tuhkagi aru, mida linn endast kujutab, sest see on äärmiselt laiali valgunud. Võtsime GPSi abiga kesklinna tänaval mingi punkti ja jõudsime lõpuks pärapõrgu. Kesklinn küll kesklinna moodi välja ei näinud olenamata sellest, et 2 blokki vasakule oli Broadway tänav (igas suuremas linnas olev suur tänav). Panime siis kirja Walk of Famei ja jõudsime jackpotini: suur lai tänav, mille äärde kõnniteesse on graveeritud sadu tähti. Parkisime auto ja vaatasime ringi. Seal oli Kodak teater (Oscari gala toimumiskoht), Disney teater (Disney filmide esilinastused) ja palju muud. Kohe alguses kõndisime üle Winnie the Poohi, Donald Ducki, Arnold Schwarzerneggeri, Marilyn Monroe, Silvester Stallonei ja muude inimeste tähtedest. Seal on muidu üldiselt iga teine täht graveeritud, ülejäänud on tühjad ning tähed asuvad mõlemal pool tänavat.
Ruttu püüdis meid kinni mingi naine, kes püüdis meile pähe määrida mingit tuuri. Rääkis mingist LA tuurist, kuulsuste kodude nägemisest jne. Me ei osanud sellest veel midagi arvata ning liikusime edasi. Käisime ka tualeti nimel Popeye kiirtoidukas. Seal vaatasin, et mingi väga kummaline naine seisab järjekorras: tunked jalas, imelik läikiv pluus, kole soeng ja kummaline näojoon. Aga kui ta ümber pööras, sain aru, et ta on kas väga tõsise habemeprobleemiga kole naine või transseksuaal...
Tagasi minnes sattusime jälle naise küüsi ning kaaludes variantide vahel, kas saata mind üksinda Universal Studiosse või minna koos linnatuurile, otsustasime lõpuks viimase kasuks. Tuur osutuski põhimõtteliselt kuulsuste hängimiskohtade, kodude ning filmimiskohtade näitamiseks (kui välja arvata tasuta stuudiote näitamine, kuna osa rahvast hilines). A la siin elab Leonardo di Caprio, siin filmiti Ozbournide sarja, siin elab siiamaani Shirley Temple, siin jõi Paris Hilton ennast purju, siin püüdis politsei ta kinni, siin on Lindsey Lohan ööbimas, kui ta võõrutusravil ei ole, siin filmiti Fresh Prince of Bel Airi seriaali Will Smithiga jne jne. Käisime Beverly Hillsis ning sõitsime mööda Sunset Boulevardi (kuulus tänav ääristatud palmidega ning paljude linastus- ning peokohtadega). Kusjuures Hollywoodi kõige rikkamal tänaval on kõige katkisem tee selle nimel, et seal väga palju rahvast ei käiks. Selle ääres asub ka Playboy Mansion.
Sealt edasi jooksin ma Kodaki teatrisse, küsisin Johnny Deppi tähe kohta ning 2 blokki edasi lasin emal teha endast ja tähest pilti. Pilt on filmikaameras, nii et seda nii pea ei näe.
Õhtul läks aega, et orienteeruda ennast mööda Sunset boulevardi mere äärde, et seal ööbimiskoht leida. Algul orienteerusime motellidele, kuid peale kohtumist kunksmooriga (ei tõesti, ühes valvelauas oli tõsiselt kortsus kunksmoor suits näpus ja pidžaamad seljas) ja mingi rögiseva valvelauanaisega, kes näitas eriti peldiku taolist tuba ja peale vaatamist, et ülejäänud motellid on kinni, liikusime mere äärde hotelli, mis isegi väga palju kallim ei olnud, kui võiks arvata. Vähemasti tänu sellele saan täna kirjutada blogi...
15 min enne keskööd tormas küll ema minu juurde ja andis musi põse peale. Avastasin, et mul on nimepäev. Absoluutne üllatus minu jaoks, aga noh, okei. Tähistan seda Fresh Prince of Bel Airi vaatamisega telekast : )

USA - 18. juuni

Söögiks kartulikrõpsud, joogiks Dr. Pepper ning juhatajaks grammatikavaene GPS seade asusime Pismo Beatchist teele Los Angelesi suunas. Ilm oli ikka väga rõve, igal pool udu ning temperatuur üsna külm. Hakkas ikka kurb küll, sest palme on, aga ma olen alati eeldanud, et palmidega kaasneb ka soe ilm. Peale mõnda aega mööda merd liikumist pöörasime sisemaale, kus läks ilm järsult soojaks ning peale mäeahelikust möödumist kadus ka udu. Nimelt tekitasid ookean ning lähedal asuvad mäed üsnagi suure pilvekogumiku.
Sisemaa oli üpriski igav: laiad tühjad väljad, mis vaheldusid põldudega. Kuigi see, mida põldudel kasvatati oli küll huvitav. Nimelt oli see üks suurimaid veinipiirkondi maailmas. Kokku käisime kolmes erinevas wineris, millest kahes maitsesime ka erinevaid veine. Haljastus oli fantastiline: mitmed värvilised põõsad, puud ning lilled olid sobitatud omavahel äärmiselt hästi. Ka veinid maitsesid üsna huvitavalt.
Sealt edasi juhtisin kusagil 15 min autot mina, kuna liiklus oli väga hõre. Automaatkäigukast on oivaline. Paned lihtsalt käigu sisse ja sealt edasi mängid piduri ning gaasiga. Pealegi oli auto väga hea vedamisega. Lausa lust oli sõita heas korras Ameerika teedel ning lihtsalt kruisida. Kaua see kesta ei saanud, kuna asi oli ebaseaduslik nind isale meeldib sõita.
Varsti jõudsime Santa Barbarasse, kus pidavat olema head kohad shoppamiseks. Riided olid tõesti odavad (need. mis butiikidest polnud) ja ma sain endale ühe peavõru ning 2 paari teksaseid (lõpuks ometi!). Aga kohe peale toidu ostmist läksime edasi.
Nautides uuesti mägesid, jõudsime jälle mere äärde ning otsustasime peatuda. Otsisime endale esimese Inni, mis oli küll üsna kallis, aga otsustasime väsimuse tõttu sellise kulutuse teha. Tuli välja, et olime otse Zuma beachi juures, mis on väga soovitatud rannas käimiseks.
Õhtul sõime kohe juures olevas Pizza restoranis, kuhu oli väga raske pääseda. Vaadates, kui lähedal see on, läksime jalgsi, mis oli ilmne viga. Juba pikal sissesõiduteel alla kõndides imestasime, kus jalakäijatele ala on. Jõudes suure tee äärde saime aru, et jalakäijaid polnud sinna kunagi planeeritudki. Nii saime vaid surma trotsides autode vahel joostes lõpuks söögikohani jõutud. Mitte ühtegi jalakäijale mõeldud rajakest. Uskumatu.
Olles juba ära harjunud väiksemate portsudega, saime taas uued pirakad portsud. Mina lasin pool oma pizzat kaasa pakkida. Toit oli küll väga hea. Kuna peale toidu lõpetamist oli päike juba loojunud, andsime alla ja loobusime randa minemisest, et ilma kõnniteeta tundus sinna kohale jõudmine veidi riskantne, nii seiklesime hotelli tagasi.
Mina vaatasin õhtu otsa Family Guyd ja Seinfieldi telekast. Oeh, ei imesta, miks siin nii palju telekat vaadatakse. Siin on kõike!

USA - 17. juuni

Vaatest oksendamiseni – alustasime rendiautoga sõitu San Franciscost Los Angelese. Mööda merd sõites teadsime, et tuleb arvestada väga kurvilise teega. Kahjuks lõbu ja hämmastus asendus paari tunniga iivelduse ja tüdimusega.
Auto saime kätte kell 11, isa läks järgi. Tulles hotellituppa ütles ta, et all ootab meid üllatus. Kujutasin juba ette mingit vanat kökatsit Hondat või midagi sarnast. Jõudes maja ette mainisin, et kahju, et see maja ees seisev punane auto meie rendikas ei ole, aga võta näpust, oli jah. Suur läikiv punane Chrysler C-300 koos valgest nahast istmetega ja üsna tutikas. Olin tõesti üllatunud. Peale pooletunnist tehnika üles seadmist autos asusimegi teele ja peale 6 tundi keerutamist ja korduvaid peatumisi ning vaadete imetlemisi jõudsime Pismo Beatchi: sealsesse hotelli kalju äärel. Ruum traditsiooniline 2 queen voodiga, telekaga (millegi pärast taas kord ka mängupuldiga), triikraua ja muu träniga.
Lained on suured, vesi sinine(, kuid külm), kaljud järsud ja loodus kirev. Ka taevas on erinev: „kuu purjus” ning välja on ilmunud uued tähtkujud. Taas kord liiguvad ringi julged loomad ja linnud nagu jänesed, oravad ja kajakad. Millegi pärast on Eesti loomad ja linnud sama arglikud kui Eesti inimesed. Mis teeb siinsed kaljud ilusaks, on rohelus, mis on ennast sinna peale kohandanud. Täpsemalt on isegi puud ennast külge haakinud rääkimata mitmetest lilledest ja rohttaimedest. Kuna ma ei pääsenud tükk aega arvuti ligi, jätan täna piltide lisamise vahele ja lisan need hiljem.
Ilmateade ennustab Californias külma ilma, kuid usun, et selle korvab hilisem Arizona põrgukuumus. Minu lootus vabaneda lumivalgukese mainest.

P.S. Siiamaani pole 90% inimesi teadnud, kus Eesti asub ja 80% nendest on siis ära tundnud, kui mainida Soomet. Väga hull olukord polegi.

Meie auto Chrysler C-300 San Franciscos hotelli ees.

Vaade ookeanilile no. 1

Vaade ookeanilie no. 2

Esimene Vaikse ookeani proov - külm.

Oravad olid väga huvitatud kartulikrõpsudest.

USA - 16. juuni

http://merxblog.blogspot.com/ <-- Ka ema tegi täna otsuse alustada blogi.

Purgisooda, Pop Tartid, telekas ning pehme voodi - hakkan harjuma Ameerika eluviisiga. Saated ja filmid on okeid, vaid idiootlikud reklaamid on häirivad. Tunne, et see eluviis on ka paar kilo juurde toonud...
Rõve ilm San Franciscos.... Päikest tekkis küll vähem kui tunniks ajaks. Hommikul läksime paari Cable Cari ümber istumisega Telegraph hillile, mis sai oma nime selle järgi, et seal oleva Coit Toweri otsast anti linnale signaale merelt kullaga saabuvate laevade kohta. Teel sinna läksime üles ka suurlinnade kõige järsemast tänavast Filbert streetilt, mis on umbes 17 kraadise kaldega. Ütleme nii, et sinna 90 kraadi all pargitud autod nägid välja nagu nad rulluksid kohe varsti üle katuse. Üleval torni ümber on nagu omamoodi mets ja seal sees ei saa arugi, et oled tegelikult linna keskel. Lasime mingil asiaadil endist pilti teha kolmekesi Anneli suure kaameraga, sättisin teravuse paika ja puha, aga ta tegi valest kohast ja sattus hoogu tehes lausa 3 pilti samast kohast. Vist ei märganud, et see polnud digikaamera vaid filmi oma.
Tornist avanes imeilus vaade linna keskelt mõlemale sillale ja San Francisco kõrghoonetele, mis pole küll nii ilusad, kui New Yorgi omad. Avaused olid üpriski väikesed ja klaasiga kaitstud, sest tuul hääle järgi oli üpriski vinge.
Sealt edasi jalutasime maailma "crookedest streeti" juurde. Nimelt jookseb ühe lühikese tänavalõigu vältel alla sik-sakiline autotee, mille vahel on väga palju rohelust pandud kasvama. See on ühesuunaline ning autojuhid on seal väga ettevaatlikud. Kiire see tänav ei ole, nii et pigem sõidavad sealt alla turistid oma autodega. Tee olevat selline selle tõttu, et enne veeti seda mööda üles materjale hobustega, aga kuna tee oli sirge ja nõlv järsk, said paljud hobused surma. Nii tuldi ideele teha tee käänuline ja kui enam hobuseid vaja polnud, otsustati see jätta selliseks turistilõksuna.
Suundusime ranna poole mäe otsast. Kaabliautot ei tulnud pikka aega, nii et läksime lihtsalt jala. All vaatasime rannapoode, restorane ning muud elu. Lõpuks sattusime kummalise kohta, terve maja fassaad oli loomade ja puude imitatsioone täis ning suure kirjaga "Rainforest cafe". Kuna juba selle esimene korrus oli täis akvaariume, huvitavat valgustust, mehaanilisi loome ja muid nikerdisi, otsustasime ka söögikohta minna. Ootejärjekorraga oli isegi. Mööda rohelisi sisaliku jalajälgi liikusime teisele korrusele, kus oli tõesti nö. vihmamets. Kogu seinad, lagi ja muu oli täis võltspuid, loomi, putukaid ja muud träni. Koht ise oli väga suur. Ka akvaariume, lagunenud templi imitatsioone ja muud jätkus neil. Iga 15 min tagant kostus äikest, lambid vilkusid ning loomad seintel, postide peal ning põrandal hakkasid elama. Nii välja töödeldud restorani pole ma kunagi varem näinud. Väga paljud olid sinna oma laste sünnipäeva tulnud pidama, nii tuli iga 5-10 min tagant veel üks "Volcano", mis tähendas seda, et väike personaligrupp (muidugi safari riietes) kõndis sellise vulkaanitaolise koogiga lapse juurde karjudes mitu korda "Vooooooooolcano!" ning laulsid originaalse sünnipäevalaulu talle. Üldjuhul tulid nad kõik laste juurest tülpinud nägudega ära. Kui seda ikka mitukümmend korda iga päev teha, oleks ka mul selline nägu. Meie teenindaja ise oli vist homo, väga nunnu hääl igal juhul. Toidud olid kallid, aga väga head.
Järgmisena läksime vahakujude muuseumisse, oli küll valida ka Ripley Believe it or Not, aga see oli kallima piletiga ja meil oli vahamuuseumisse ka kupong olemas Dennysest. Hämmastav koht, seal oli kujusid mitusada. Oli diktaatoreid, näitlejatare, õudusfilmide tegelasi, presidente, koomikuid, lauljaid, sportlasi jne jne. Pluss oli see, et pilte võis lõpmata palju teha, nii et mul on terve vahamuuseum arvutis. Üks hämmastavamaid oli minu jaoks Angelina Jolie oma reaalsuse poolest ning ka noorem Bush oli väga tõepärane. Kahjuks Johnny Depp oli halvasti kukkunud. Proovisin ära ka "elektritooli", mida ma lõbustusparkides alati kartnud olin. Shocking oli ta tõesti, kuid mitte elektri poolest..
Tänava peal on San Franciscos ikka palju tolguseid ja kerjuseid. Osad püüavad hiilata talendiga, osad jäsemete puudumisega, osad kaastundega ning mõned lihtsalt originaalitsevad (Üks lärmakas joodik oli sildiga "WHY-LIE I NEED A BEER"). Teine tüüp ehmatas mu poolsurnuks. Peale rämedat kiljatust ja taha koperdamist kuulsin ma üle tee valju naeru. Nimelt oli mingi kodutu otsustanud end suurte puuokstega varjata ning iga kord, kui inimene tuleb, teda ehmatada. Hiljem läks ta üle tee ja kogus rahvalt raha. Ema soovis talle raha anda, aga ma olin solvunud ning ei nõustunud andma.
Kodu poole teel olles avastasime, et põhi kaabliauto liin on katki kesklinnas olnud õnnetuse tõttu, nii tahtsime teise peale minna, aga see oli üle rahvastatud. Lõpuks läksime bussiga, kuhu peale sattus ka tõeline mustanahaline joodik, kelle paberisse pistetud õlu oli igal juhul ta habeme korralikult ära niisutanud, mis tilkus pikkamisi. Ta põhifraasid olid "Ain't that right.", "Oh yeah!", "Ngghhhhgrrpphhh....." ja "Ehh hee heeee."
Homme oleme juba rendiautoga teel Los Angelese poole. Ja siis parem olgu juba soe...

Chuck Norris.

10 days remaining before release.

"Most of our imports come from other countries."

Freddy Krueger : ) Tegelikult oli õuduste toas väga palju, mida vaadata, aga ma ei hakkaks piltidega üle koormama.

Kas tunnete nad kõik ära?

Steve Irwin!

Külalisteraamatus: "Could someone please fix Beyonce's blowse?"

Vaade Coit tornist.

Mitte see kõige viltusem tänav, aga hakkab lähedale minema.

The crookedest street.

Udune, aga üsna värvikirev restoran. See oli ikka tohutu ja jätkus veel kahe korruse peale.

Jobu...