USA - 8. juuni

Nüüd olemegi Ameerikas ja ei jõua ära imestada kõike, mille osaks siin oleme saanud.
Minnes loo algusesse, sõitsime 8.15 välja Tallinnast, paari tunni pärast jõudsime Prahasse. Lennuk oli väga logu ning avaldasime vaid sügavat lootust, et ka tervelt kohale jõuame. Muidu toit oli okei ning vaade aknast vapustav. Kogu Tallinn linnulennult – hämmastavalt väikesesse kohta on 400.000 inimest ära mahutatud.

Praha lennujaamas sai aega surnuks löödud oma poolteist tundi ning sealt hakkas masendav 8 tunnine lend New Yorki... Algul ootasin seda suure põnevusega, kuid juba keskel reas istumine, kui sinust paar rida eespool on 4 titte emadega, tekitab paraja ärrituse. Ka tihedad turbulentsid, kui toolilt tõusta ei tohi, minitoitude söömine minikandikult ja ebamugav magamine muutsid reisi hullemaks. Lohutuseks näidati kahte filmi, millest esimest ma olin juba näinud ja teise kohta ma pean veel välja uurima, mis film see oli..

Juba enne maandumist ma lobisesin erutatult, kui ärevil ma olen ja ohkasin iga asja peale. Näiteks ääretult suur lennujaam (vist maailma suurim?) ja eraldi lennujaama jaoks loodud „õhuraudtee”: suur sild läbi kogu lennujaama ja sellest ka mõned kilomeetrid välja, mille peal jookseb kiirraudtee. Väga vinge. Nii mitmedki kohalikud viskasid mulle altkulmu pilke kui väga imelikule turistile justkui öeldes „No kammoon, ega see linn nüüd midagi nii väga erilist ka ei ole.” Aga no kuulge, Tallinn ja New York? Juba Manhattani kõrval on Tallinn nagu Paide Tallinna kõrval.

Ameeriklased on kohati väga abivalmid, mida ma Eesti töötajate seas pole kunagi kohanud. Küsides abi on nad valmis ka sinu jalge alla viskuma. Igal juhul saime me väga palju abi, kaks suvalist reisijat andsid meile ka oma üle jäänud metroopiletid, säästsime üle 10$.

Metroost väljudes Manhattanil tabas meid (õigemini mind) kõige suurem laks: majad on tohutud. Mitte lihtsalt suured, tohutud. Need kõrguvad ja kõrguvad. Tänavad on sagivaid inimesi täis ning iga pool käib vilgas suhtlemine. Eesti tänavatel on 5 korda väiksem lobisemistase. Saanud üle majade monstroosusest, hämmastas mind inimeste suhtlemine. Nad lihtsalt tulevad sinuga ise rääkima. Mõni räägib midagi mõne hoone kohta, mõni niisama lobiseb, mõni kommenteerib, mõni pakub teenuseid. Kõige rohkem jäigi silma viltuse nokatsiga, musta nahavärviga ja kottpükstega noormees nimega T (nagu ta ennast palus kutsuda), kes oli väga huvitatud mulle linnatuuri maha müümisest ning seletas ära kõik hinnad ja kuidas ta oleks väga kurb, kui me tema käest ei osta. Nii jääb T’le vähem palka. Kindlasti soovin, et MTV maja esisel platsil kauplev härra T saaks endale suure tugeva biitiga Hummeri osta ning püüan toetada tema suurt kirge.

Poed on kohutavalt palju häid asju täis, see on lihtsalt hämmastav! Ehetepoest oli mul väga raske välja tulla. See oli 20 korda suurem kui Eestis olev keskmine ehetepood ning tooted on imeilusad pluss mõistliku hinnaga. Neid poode on veelgi, kuid siiski on hinnaklass Manhattinil üpriski krõbe.

Hooned on väga ilusad, on nii vanu 20. sajandi alguse maju, millel on huvitavad tekstuurid, kui ka klaasist modernseid ja eriti utoopilisi maju. Neid kõiki ühendab tunnusjoon, et nad on üpriski kõrged.

Kõige rohkem kaklesime siiski filmimise pärast. Isa soov on filmida vaikselt ja vaid maju, et tal oleks pärast ilus vaadata. Minu sooviks jäi jäädvustada melu ning rääkida filmi taustale oma muljeid pluss jagada kommentaare. Tõenäoliselt teeb ka hiljem filmi vaatamisel väga selgesti vahet, kas filmis mina või mu isa.

Olles jalad valusaks kõndinud ja kell on kohaliku aja järgi juba 7 (meie aja järgi aga kuskil 2 paiku öösel), tekkis kohutav nälg, aga hämmastavalt vähe on söögikohti. Õigemini... Neid ikka on, aga ma ei tahaks söögikohaks lugeda suvalist hot dogi putkat või puhvetpoode, kus müüakse hamburgereid. Neid oli seal metsikult palju. Hämmastavalt otsisimegi üle poole tunni kohta, kuhu sööma minna. Kohale jõudes hämmastasid kallid hinnad, aga asja vast püüdis kompenseerida see, et portsjonid olid tavalisest 2 korda suuremad. Kõik jätsime osa oma toidust alles. Ka teenindaja seletas meile sellise fenomeni põhjust immiteerides suure kõhu olemasolu ameeriklastel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige rohkem pakkusid vaimustusid nii paljud erinevad kultuurid tänavatel kui ka sellest tulenevad nahavärvid. Väga palju oli geto tüüpi murjameid (leppisime kokku, et tavapärast sõna „neeger„ ei kasuta) ning VÄGA suure ahtriga äkilise iseloomuga murjaminaisi. Ka taksode hulk on lihtsalt hämmastav, iga viies auto on takso. Väga palju liigub ringi luksusautosid ning liikluskultuur on üpriski kaootiline. Tõepoolest ei tunta sireeni tagasihoidlikku kasutust. Kui ikka anda, siis anda julgelt ja pikalt ning visata paar käredat sõna sekka või niisama rääkida autost tänaval olevate inimestega. Minule suunatud parimaks komplendiks jäi siiski „babeh”. Poemüüjad on väga sõbralikud, teevad millegi tõttu suuri alesid juba toote peale kirjutatud hindadele ning kui sa väga nõus ei ole ostuga, alandavad seda veelgi. India päritolu müüjaga sai natuke jageletud, kui püüdsin osta odavaid kõrvaklappe.

Aga kindlasti on meil ka järgnevatel päevadel avatud iseloomuga ameeriklastega palju vahejuhtumeid, nii et põnevust jagub : )

P.S. Mu vanemad tahavad hirmsasti välja minna toast, nii et pildid ja eilse päeva blogi panen ülesse õhtul. Tõenäoliselt ka tänase. Wifi kestab veel homse keskpäevani : /

Times Square

Tallinna lennujaamas valmis minema